Jeesuse vägi ulatub üle surma läve

Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: „Ära nuta enam!” Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: „Meie seas on tõusnud suur prohvet!” ja „Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!”

 Luuka evangeelium 7:11–16

EELK kirikukäsiraamatu järgi on saabuva pühapäeva teemaks „Jeesus annab elu”. Jumalateenistuse käsiraamat sedastab „Jeesus on võitnud inimest ja kogu loodut rõhuva surma võimu. Seepärast on Jeesusse uskujail lootus, mis kannab üle surma läve”.

Jeesus on surma võitja

Üks kristlik pärimus räägib, et kui Jeesus oli äratanud Laatsaruse surnuist, siis olevat Laatsarus küsinud, kas ta peab uuesti surema. Jeesus vastanud jaatavalt ja pärast seda polevat Laatsarus oma elus naeratanud enam kordagi. Oli see nii või polnud, aga  tõepoolest, me võime küll elada, kuid ometi võime samal ajal olla surnud, vaimselt surnud. Sellist inimest kohates me tavatseme ütelda, et temas pole elu.

Mul on üks hea sõber, keda Piiblis kõnetab enim just seesama Laatsaruse surnuist üles äratamise lugu. Kui temalt selgitust küsisin, siis ta ütles: „Ma elasin oma elu, aga see oli justkui tühi elu. Kuniks Jeesus tuli mu juurde ja ütles „R…., tule välja!”. Ja ma tulin välja. Enne olin ma surnud, nüüd ma elan.” Selles viisis, selles pilgus, kuidas mu sõber seda kõike mulle mainis, selles kõiges oli nii palju ELU.

Jeesuse vägi ulatub üle surma läve. Seal, kus ollakse koos Jeesusega, on surm surnud.

Jeesus on kurjuse võitja

Kurjuse vang  Saulus oli suur kristlaste tagakiusaja. Tema jalge ette asetasid Stefanose, esimese kristliku märtri hukkamise tunnistajad oma riided. Saulus oli Stefanose hukkamise poolt. Saulus küll elas, kuid koos temaga elas ka kurjus ta sees. Damaskuse tee imes sai Sauluse südamepimedusest valgus, kus Jeesust kiusavast Saulusest sai Paulus. Võidetud kurjuse meenutuseks jäi vaid vai ta ihusse. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel. (Pauluse teine kiri korintlastele 12:7)

Jeesus on patu ära võitnud

Kui 10 pidalitõbist Jeesust kohates teda endile ahastuses halastada palusid, siis Jeesus saatis nad endid preestritele ette näitama. Kuid sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga vaid üks neist, kes samaarlane oli, naases Jumalat valju häälega ülistama. Üksnes seesama põlualune samaarlane mõistis, et lisaks kohutavale tõvele saab Jeesus vabastada veel millestki, saab vabastada patust.

Kõige kohutavam, mis meiega juhtuda saab, on lahutatus Jumalast. Ja nii Jeesus talle ütleski, et „sinu usk on su päästnud”. Vaid samaarlane mõistis, et ainus võimalus terveks jääda on olla ühenduses Jeesusega, olla koos Jumalaga, kes annab elu ja kes vabastab hirmust uuesti pidalitõbiseks muutumise ees.

Teised üheksa naasid maailma, mis oli nad pidalitõbiseks teinud. Maailma, kus elatakse surnult. Naasid uskmatusse.

Rõõm Kristuses

Jeesus annab meile elu, mis on suurem kui surm, kurjus ja patt. Jeesus on meid neist kõigist kolmest vabastanud. See vahetus, mille Jumal meiega Jeesuses tegi, oli rõõmus vahetus. Jumala otsus panna kohtupinki patu ja sellega kaasnevate tagajärgede eest mitte meid, vaid Jeesust, on meile õnnistuseks aga vaid siis, kui me selle vahetuse ka vastu võtame.

Kui ütlemata kurb oleks teadmine, kui need, kelle helge tuleviku nimel me endid oma igapäevases elus ohverdame, elavad rõõmutut elu. Sama on Jumala toodud ohvriga. Kas tõesti pidi Jeesus elama, kannatama ja surema ristil selleks, et me oleksime küll surmast, patust ja kurjusest vabastatud, aga meis poleks selle üle üldse rõõmu?

Kiriku vaimulike seas ringleb lugu sellest, kuidas 90. aastate alguses ühel konsistooriumi ees toimunud diakonieksamil küsis toonane peapiiskop Kuno Pajula viimase küsimusena: „Armas vaimulikukandiaat, sa oled vapralt kõigile küsimustele vatused leidnud, ole hea, ütle mulle viimaks, mis on üks hea kristlase tunnus.” Kui  diakonikandidaat oli oma vastuse andnud, vastas peapiiskop: „Jaa, kõik, mida vastasid, see on õige ja hea, aga ma pidasin silmas hoopis midagi lihtsamat, ma arvan, et hea kristlase tunnuseks on … rõõmus meel!!!”

Jeesus annab meile elu, annab seda vaatamata sellele, et oleme läbinisti pattu täis. Jeesus annab meile elu, sest Jumala tõotuse peale oleme Jeesuse Kristuse ristiohvri läbi kõik õigeks mõistetud.

Ristirahvas, olgem rõõmsad, me oleme teinud hea vahetuse!

Aamen.

Urmas Koorits

Otepää koguduse õpetaja ja Põlva koguduse abiõpetaja