Jeesuses pühitsetud rahvas

(Hb 13:12–16)
Rahu olgu teile, ütles Jeesus. Ja hirmunud südamed täideti rõõmuga. Need aga, kes arvasid, et olid elu ristil hukanud, kohkusid: Jeesust ei olnud hauas, ei olnud surmavallas – Ta tõusis üles. Ja üha enam sai ilmsiks, et Tema ohver oli ainus tee tagasi kaotatud paradiisi. Sinna, kuhu ei saa minna midagi ebapüha ega patust.
Maine ja taevane kirik on pühade osadus, nagu me oma usku igal jumalateenistusel tunnistame. See on Jumalat ülistavate inimeste kogu, pühad vennad. Muidugi ei tähenda see, et hingevaenlane nisu sekka lustet ehk umbrohtu ei külva. Ka Jeesuse jüngritest üks ei olnud püha. Issand ei saada siiski meid nisu seast umbrohtu välja kitkuma, et me pühas usinuses ei teeks viga puhtale viljale. Kiriku töötegijad peavad hoolt pidama, et ainult arvude pärast kedagi kohale ei meelitataks. Issand leiab omasid ka teede ja aedade äärest, nii elu heidikute kui rikaste ja ilusate seast, ja me ei tohi takistuseks saada neile, keda Tema on kutsunud. Siis puhastab ja pühitseb Ta oma pidukülalised. Jeesuse veri teeb meid puhtaks kõigest patust. Lõpuks koosneb kirik ikkagi vaid neist, kelle pärast Kristus on kannatanud.
Meie aja ideaal näeb kirikus vaid sagijat, kellel on palju tegemist ühiskondlike ja sotsiaalsete muredega. Ning unustame Issanda sõna, kes ütles, et «tarvis on vähe, õigupoolest üht, ja Maar­ja on selle hea osa ära valinud». Loomulikult ei pea me halvaks supikööke, kiriklikke käsitööringe, hingehoiukursusi jms. Peaasi, et neist ei saaks asendustegevusi tõelisele usule. Kas need, keda me sellisel kombel võidame, saavad tõepoolest pühitsetud Kristuse vere läbi!?
Jeesus ohverdas end väljaspool pühapaika. Mida see meile ütleb? Mõned tulipead ütlevad, et tuleb minna väljapoole kirikut – otsekui peaks Kristus ennast uuesti nende eest ohverdama. Kuid siis saab tavaliselt nende juhiks ja nende «kiriku» asutajaks keegi, kes pole risti löödud ja üles tõusnud, vaid kes võtab vastu austust inimestelt. Teised ütlevad: tuleb minna väljasolijate juurde, et need sisse tuua. Äratõugatute juurde minna on raske ja ilma Ülestõusnu armuta polegi seal midagi teha. Sest väljaspool tuleb vastu panna ohvrivereni. Aga mingis mõttes tähendab see ka valmistumist väljaminemiseks sellest maailmast ja omaenese kehast, et olla valmis tulevase ja kaunima jaoks.
Uus Testament võrdleb taevariiki eelkõige linnaga. Meie oma kohmetuses räägime pigem «parematest jahimaadest», «haljast aasast, kuhu meid pannakse lebama», või «Aabrahami sülest», kuhu Vana Lepingu vagad võetakse. Ent kogu Ilmutusraamat kujutab taevast kui linna, mille väravateks on pärlid, müüride aluseks kalliskivid ning väravate kohale on kirjutatud Jumala Talle kallid nimed. Ning ainult Jumala rahvas käib seal ning teenib Issandat.
Taevas on asustatud, see ei ole see tühi paik, kuhu lähevad kosmonaudid. Sinna saab meid viia maine kirik. Teed, olgu siis maisesse või taevasesse kirikusse, on hästi kirjeldanud J. Bunyani «Ristiinimese teekäimine taevalinna» ja «Püha sõda». Kirikusse ei tulda kui klubisse hea sõbra kutse peale. Nii võib jõuda nähtavasse kirikusse, ent nähtamatusse kirikusse saab vaid võitlemiste ja kaotuste, langemiste, patukahetsuse ja pisarate hinnaga. Aga kui me selles elus ei ole jõudnud maa peal kirikusse, kuidas loodame siis taevalinna jõuda? Tõsi, templit seal enam ei ole, aga on hiilgav aujärg ja altaril keegi Hiilgav, kes on Tapetud Talle sarnane. Ja seal on inglid ja pühad ning meiegi koos Kristusega.
Pühakirja sõnavalik on tihti ülimalt inimlik. Kuidas saab inimene Jumalale meelehead teha? Laulik Taaveti läbi palub Issand: «Anna, mu poeg, oma süda mulle!» Ent sellest on vähe, vaja on kogu elu. Seepärast kõneleb Heebrea kiri mitte südamest, vaid tegudest. Ohvrid tuuakse tegudega. Meilt nõuab Issand näiliselt väga väikseid ohvreid: häid tegusid ja osaduse pidamist ehk pühade osadust. Mitte kirik ei pea saama niisuguseks, et me tahaksime sinna minna, vaid meie peame saame niisugusteks, et me sinna pääseksime. Kui Jeesuse veri on meile kalliks saanud, siis otsime päästet selle vere väes. Ja Jeesuse veri saab olema meis, sidudes meid verevendluse sidemega. Ja me mõistame paremini sõnu, et kes sellest karikast kõlvatumalt joob, joob enesele nuhtlust. Aga kui me ei joo, siis ei ole meis elu, siis ei tule Issand meie sisse elama ja me ei pääse Tema pidulauda.
Me tuleme kannatusajast. Olgu see nelikümmend päeva kestnud valmistumine ülestõusmispühadeks või siis viiekümne aasta pikkune jumalatu võõrvõimu valitsusaeg. Kui me kanname ainult oma kannatust, suudavad vaid väga vähesed eriti tugevad selle muuta õnnistuseks. Kui me kanname Kristuse kannatust, muutub see ise pühitsuse väeks, mis seob kokku püha rahva osaduse. Armsad, ärgem mängigem kirikut! Elagem selles. Saagem igal hommikul Kristusega üheks. Tema kannab meid siis läbi, kui taas saabub öö. Aamen.

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja