Juhiga koos turvaliselt sihtpunkti

Olen juhtinud kahte väga erinevat organisatsiooni: maavanemana maavalitsust ja peasekretärina erakonda. Maavalitsuses töötasid pika staažiga ametnikud oma valdkonna spetsialistidena. Erakonnas toimetasid kutselised poliitikud, kes vedasid erinevaid valdkondi ja ministeeriume, piirkondade palgalised arendusjuhid töötasid nii tipp-poliitikute kui ka erakonna liikmete heaks, ja tuhanded erakonna liikmed, kellel olid organisatsioonile omad ootused.
Kõige olulisem, mida ma juhina mõistsin, oli see, et oma inimeste jaoks peab alati olemas olema ning sõna pidama. Ainult nõnda on võimalik jõuda usalduslike suheteni. Ilma usalduseta ei ole ühelgi juhil võimalik oma ideid ellu viia, sest üksi ei jaksa ka kõige tugevam ja parem juht ära teha väikestki osa sellest, mida suudaks koos meeskonnaga.
Minu ümber on alati olnud erinevaid inimesi, keda ma olen kuulanud ja kellega tuliselt vaielnud. Mulle meeldivad inimesed, kellel on oma seisukoht ning kes julgevad seda ka välja öelda. Juhina kuulasin inimesed ära, langetasin otsused ja andsin neist asjaosalistele teada. Kaasamine ja arutamine on oluline, aga liigseid tegevusi ei ole ka mõtet planeerida.
Lev Tolstoi on öelnud: «Inimeste hädad ei tule mitte niivõrd sellest, mida vajalikku nad tegemata on jätnud, kuivõrd sellest, mida nad teevad niisugust, mida ei peaks tegema.» Ainult otsuste tegemisest ka ei piisa, sest tänapäeval on infot nõnda palju, et olulisimgi võib jääda märkamata. Seepärast on otsustest teavitamine vähemalt sama oluline kui nende tegemine.
Olen viimastel päevadel juhtimisest mõelnud veidi enam kui tavaliselt. Nii jõudsin paralleelini, mida me kõik ühtviisi mõistame: organisatsiooni juhtimine ei erine üldiselt autojuhtimisest. Mida me autojuhilt ootame? Kui oleme leppinud kokku sihtpunkti ning aja, millal peame kohal olema, siis ülejäänu usaldame juhi hooleks.
Enamasti tahame, et juht viiks meid kokkulepitud ajaks turvaliselt sihtpunkti. Kui on teada, et ta oskab juhtida, siis usaldame teda selles, et ta valib õige tee ja sõidukiiruse, teeb vajadusel peatuse ning kõik temast oleneva, et ta saaks keskenduda kõige olulisemale. Ta ei pea meile pidevalt aru andma, miks ristmikult just sinna keerab või seal möödasõitu teeb.
Kui meil aga tekib küsimusi, miks autojuht midagi teeb, siis peab ta loomulikult vastama. Sest võib-olla me ise sõidame teist teed kaudu, meil on võib-olla teistsugune sõidustiil jne. Suhtlemine on usalduse oluline eeldus, pigem tuleb suhelda rohkem kui vähem.
Iga organisatsioon vajab juhti, kellel on visioon ning toimiv meeskond selle elluviimiseks. Oluline on, et see visioon oleks organisatsioonis kõigile teada. Juhi esimene ülesanne ongi oma eesmärke tutvustada nõnda, et tema kujutlusest saaks organisatsiooni ühine eesmärk. Kui siht on kõigile teada, siis ei pea juht enam kõiges ja kõigiga otsima kompromisse. Samavõrd on oluline, et sellest eesmärgist oleks teadlik avalikkus ja kõik need, keda see puudutab.
Kõige olulisem on aga, et me teaksime neid väärtusi, millest juht juhindub. Väärtused on see vundament, mille põhjal iga inimene teeb oma otsused. Inimesed on väga erinevate omadustega ning kiirelt muutuv keskkond nõuab aeg-ajalt nii või teisiti reageerimist. Seetõttu peame teadma, millest juht oma otsustes lähtub, millised on tema põhiväärtused, sest sellest sõltub kogu organisatsiooni tulevik.
Miks ma seda nii oluliseks pean? Sellepärast, et olen oma lühikese poliitilise karjääri jooksul teinud vigu just selles osas ning neid vigu ei ole enam võimalik tagasi pöörata ega parandada. Millistest vigadest ma räägin? Olen toetanud presidendivalimistel Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri. Mulle tundus, et Eestile on vaja presidenti, kes suudaks meid läänes edukalt esindada, et taastaksime oma koha Euroopas ning oleksime osa sellest. Selle ülesandega ongi hästi toime tuldud. Aga see polnud ju olulisim.
Hoopis tähtsam on see, mida ma loen meie riigipea viimasest vabariigi aastapäeva või emadepäeva kõnest, kus ta räägib vajadusest käia ajaga kaasas ning mõtestada ümber perekond ning selle rollid ja suhted. Kandidaadina ei pidanud ta mingil põhjusel vajalikuks neil teemadel kõnelda. Aga ma ei saa selles ainult teda süüdistada, sest ka mina ise ei osanud esitada õigeid küsimusi.
Seepärast on hea teada, millised on juhi põhiväärtused ning isiksuseomadused. Miks ma sellest kirjutan? Sest Eesti ja EELK on unikaalses olukorras, meil on veel võimalik valida oma tee. Praegustest inimestest sõltuvad meie valikud väga pikaks ajaks. Maailm muutub pidevalt ja kiiresti ning paljud institutsioonid ja organisatsioonid otsivad oma kohta ja rolli neis muutustes.
Pidevalt arutletakse vajaduse üle ka ise muutuda. Aga kõik ei pea muutuma. Minu jaoks on kirik ühiskonna vundament ja on üsna selge, mis saab siis, kui algatada arutelu selle üle, et alusmüüris võiks mõne üksiku kivi kirkama vastu vahetada. See tõmbaks kindlasti tähelepanu. Ometi peaks ju mõtlev inimene aru saama, et kivi vahetamine vundamendis viib varem või hiljem maja lagunemiseni.
Me kõik teame, et inimesi tuleb kohelda õigesti. Tahame, et meid koheldaks õigesti, aga pole kindel, kas me ka ise teistega seda alati teeme. Seepärast otsustasin täita oma osa ning kirjeldada ootusi uuele kirikujuhile. Pean tähtsaks, et kirikupea seisaks aegumatute väärtuste eest. Et ta teeks seda sellisel moel, mida mõistavad nii noored kui ka vanad. Et ta räägiks kaasa ühiskonnas olulistel teemadel ning aitaks neid teemasid hoida ja kujundada, kui asjad käest hakkavad minema.
Seetõttu oli mulle eriti sümpaatne lugeda minu kirikupea metropoliit Stefanuse seisukohta perekonnast. See oli mulle suureks toetuseks, et saaksin teenida oma tõekspidamisi ka siis, kui avalikkus ja meedia on minuga eri meelt.

 

 

 

 

Priit Sibul,
kristlane