Juhtimine algab alandlikkusest

1Kr 4:1–5
Apostel Paulus lahendab 1. Korintose kirjas üht probleemi, mis kuulub kindlalt ristikoguduse kõverpeegliklassikasse. Situatsioon ise on järgmine: koguduserahvas on Jumala asemel hakanud isikuid kummardama ja läinud omavahel riidu. Vaidlustes selle üle, kes õpetajatest on vägevam, on nad upitanud küll üht ja alandanud teist ning lõpuks lõhenenud fraktsioonidesse. Korintose kogudus on teinud tavalise vea, järgides Kristuse asemel kristlikke õpetajaid.
Mida ootame me oma juhtidelt ja millised tahame ise juhtidena olla? Üliinimlik ja edukusele suunatud juhimudel istub meis tugevalt sees, tahame seda tunnistada või mitte. Nõnda vaatamegi siia ja sinna ning otsime vägevat, tugevat, tarka, otsustusvõimelist, kindla käega tegutsejat, suunajat, head kõnemeest – pikka ja ilusat veel pealekauba (kui naise silmadega vaadata). Küsime illusiooni järele, jookseme selle järele ja saamegi vastuseks illusiooni, see tähendab mitte midagi ehk maarahva keeli tühjad pihud.
Uus Testament annab küsimusele, milline peab olema juht, paradoksaalse vastuse. Uue Testamendi juhitüüp on teenija ja sulane. Apostel Paulus kirjutab: «Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.»
Sulase ja majapidaja ametid olid antiikses maailmas orja ametid. Sulase osaks oli jooksupoisi töö või rutiinne füüsiline töö. Selleks valiti orje, kellel oli palju ihurammu, mõistus oli pigem ebasoovitav kui soovitav. Majapidaja amet oli natuke keerukam, ometi sama moodi orjaamet.
Majapidajal tuli kanda hoolt oma isanda elu-olu eest, toidu, korra ja turvalisuse eest. Tema hoolde oli usaldatud kõik, aga ometi ei kuulunud talle endale midagi. Majapidajal oli küll teatav autoriteet küsimustes, mis olid tema pädevuses, aga ta ise kuuletus täielikult isanda autoriteedile.
Sellise võrdluse toob apostel Paulus ja ütleb: Nõnda peate teie, armas kogudus, oma juhtidesse ja jumalasõna kuulutajatesse suhtuma! See ei ole just eriti kõrge reiting …
Miks teeb Paulus, vaba mees, endast orja? Miks talle meeldib olla pigem alandatud kui ülendatud? Kas on see ehk apostli poos või mingi kummaline kalduvus? Miks ei meeldi talle võim ja edu? Ta on ju oma kuulutustöös, vaatamata tohututele raskustele ja tagasilöökidele, lõpuks vägagi edukas. Miks ta siis hoiab nii madalat joont ja räägib endast kui orjast, mitte kui tublist apostlist ja evangelistist?
Vastuse annab Paulus samas kirjas: «Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju.» Pauluse elu juhib tema kutsumus, mille ta on saanud Kristuselt eneselt: teha apostlina jumalariigi misjonitööd, viies evangeeliumi rahvasteni. Pauluse tööks on osutada Kristusele ja Tema valitsusele mitte ainult sõna, vaid teoga ja kogu oma eluga.
See töö on kantud veendumusest, et ainult alandlikkusest Jumala ees saab alguse inimeste võitmine Kristusele ja ristikoguduse üksmeel. Maailma silmis on ilmselt üsna alandav saada vabast inimesest orjaks, aga Jumala silmis on suurim teiste seas kõikide teener.
Evangelist Markus kirjutab: «Kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane.» Paulus mõtleb sulaste ja majapidajate all küll eelkõige iseennast ja teisi kiriku juhte, aga see laieneb ka kõikidele usklikele. Apostel Peetrus kirjutab: «Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.»
Eeskuju selliseks teenimisametiks saab Paulus Kristuselt eneselt ja Tema kutsumusest. Kirjas filiplastele kirjutab apostel: «Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks.»
Kui Jumal ei pidanud paljuks alanduda ja saada inimeseks, siis kõlbab ka vabal mehel saada orjaks, et täita oma missiooni. Apostel Paulusel on selleks veendumuseks kuulutada jumalariigi saladusi, sõnumit Jeesuse ristist – mitte inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks. Paulus ei välista seda, et inimene on võimeline oma mõistusega Jumalat tunnetama, aga otsustav on, et inimene kasutab oma tarkust peaasjalikult Jumala tõrjumiseks.
Seetõttu on Jumal otsustanud teha Jeesuse teenimisameti ja risti kaudu midagi täiesti vastupidist inimese ootustele: kõnetada inimest läbi paradokside, saades Jumalast inimeseks, valitsejast orjaks, isandast teenijaks ja süütuna süüdlaseks.
Kristliku kogudusena ja kristlike juhtidena oleme kutsutud elama ja kuulutama seda paradoksaalset sõnumit, mis ei lase meil muganduda inimliku tarkuse ja heaolu, inimliku edukuse mudelitega. Kirik ei ole kutsutud ellu tema enese pärast, et rahuldada koguduse liikmete mitmesuguseid vajadusi, ega kiriklikud ametid selleks, et rahuldada inimlikke võimuambitsioone.
Kogudus ei ole turvaline paik, kus saaksime valida oma isiklikele ootustele vastavad juhid, sõnakuulutajad ja võimaldada endale nii mugavat kristlikku äraolemist. Kogudus on mingis mõttes eikellegimaa, mida ei valitse ükski inimene, vaid mis on kutsutud ellu kuulutama ja tunnistama oma eluga Kristuse valitsusest. Kristliku kirikuna oleme saanud apostelliku kutsumuse: apostelliku kuulutusameti ja jumalarahva apostelliku missiooni viia evangeeliumi maailma. Selle kutsumuse päritolu ei ole maine, mis paneks inimest taotlema enese au, jooksma edukuse ja võimu suunas.
See on sisemine kutsumus – veendumus ja äratundmine, mille on meisse pannud Jumal oma Püha Vaimu läbi. Kõik, mis tuleb väljastpoolt: madal või kõrge positsioon, edu või ebaedu, menu inimeste seas või nende hukkamõist, ei oma tähtsust, kui inimese tegevus kasvab välja sisemisest veendumusest. Kui meie elu kristlasena ja töö koguduse juhtimisametites lähtub Püha Vaimuga laetusest, siis saame rahuga olla Issanda sulased ja majapidajad, andes head tunnistust Temast, kes on meie elu jõud ja tugevus.
Tiina Janno, Audru koguduse õpetaja