Jumal annab uue võimaluse

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust. Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”

Luuka evangeelium 15:1–10

Tänasel laulupeopäeval on kohane alustada kirikulaulu tsiteerides. Lauluraamatus on laul „Jeesus kutsub patuseid“. See laul kasvab välja tänasest pühakirja sõnast, kuidas variserid ja kirjatundjad süüdistasid Jeesust sellest, et „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”.

Võib-olla see ei vasta meie kujutelmale Jeesusest, kes on hea, püha ja täiuslik. Vaatame kasvõi meie kirikute altarimaale, kus on Kristust kujutatud täiuslikuna ja puhtana. Kuidas saab selline Jeesus olla patustega koos?

Ometi Piiblist võime näha, kuidas Jeesus rikkus ka ise nii mõndagi reeglit. Ta suhtles näiteks võõramaalastega, kellega juudid ei pidanud sobivaks suhelda, sest mittejuudid olid patused. Ka oli Jeesuse järgijaskonnas neid, kes polnud ühiskonnas lugupeetud. Näiteks maksuametnikud ehk tölnerid, kes võtsid inimestelt üleliigselt maksu ja rikastusid selle arvelt. Tõesti Jeesus suhtles nendega, keda teised pidasid patusteks.

Kui inimene teeb elus valesid valikud, siis ta saab sageli ise ka aru, et tema valikud on väärad ja tagajärjed halvad. Kord rääkisin raha kerjava kodutuga. Vestluses selgus, et inimene oli sattunud elu hammasrataste vahele. Mees oli läinud naisest lahku ja jättis kõik kaasale. Kuna kohta, kus elada, polnud, hakkas ta napsutavate sõprade juures ööbima, millest kujunes välja liigne joomine ja allakäiguspiraal jätkus.

Ja nii ta seisis poetrepil, haisev ja räpane, ja küsis ühte eurot. Ilmselt õlle jaoks. Ta mõistis oma probleemi ja oli kurb selle üle. Kuid euro pole lahendus, see inimene vajas palju rohkemat. Muutust elus, uut algust. Just seda pakub inimesele Jumal. Jeesus lausus „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“.

Jeesus andis tõesti uue võimaluse nii mõnelegi inimesele, kes teiste silmis polnud seda ära teeninud. Eks see torkas osadele inimestele silma, kes selle ka hukka mõistsid. Ei saa ju olla tõsi, et õpetaja suhtleb igasugu kalkaritega! Ometi just nemad vajasid enim abi ja tuge.

Nii see on, et sõnades leiame me kõik, et tuleks olla halastav ja aidata neid, kes elu hammasrataste vahele on jäänud, aga kui asi jõuab tegudeni, siis on lihtne neid hukka mõista.

Vanglakaplanid ikka räägivad, et raske on leida kohta, kus vanglast vabanenud saaksid elada, et ühiskonda sulanduda. Suurem osa inimestest leiab, et sellist keskust on vaja, aga samas mitte mingil juhul meie linnaossa.

Sama on meedias palju kajastatud Rootsi vangide Tartusse toomisega. Kui meil endal pole inimesi, kellega vangla täita, siis kas jätame hooned lagunema ja laseme töötajatel töötuks jääda? Või oleme valmis võtma vastu teise riigi kodanikke ja neid aitama, saades samal ajal ka ise sellest kasu? Mitme otsaga asi. Aga lihtne on hirmutada kasvava kuritegevusega, kuigi minu meelest pole juba pikka aega ükski vang vanglast põgenema pääsenud.

Kas hea Jeesus räägiks kodutuga, vangiga või läheks uhkelt mööda? Paistab, et ta rääkis ja andis uue võimaluse. Näide kadunud lambast kinnitab Kristuse suhtumist mittetäiuslikku. Kui lammas karjast ära kaob, on ka lammas ise selles süüdi.

Kuid sellest hoolimata karjane ei süüdista vaest lammast ega löö käega, vaid läheb ja otsib seda ühte, kes on kadunud. See on hoolivus ja armastus. Nii nagu karjane hoolis kadunud lambast, nõnda hoolivad ka vanemad oma eksinud lapsest ja Jumal taevase Isana eksinud inimesest.

Piibli järgi ei ole käegalöömine elus õige käitumisviis. Alati tasub püüda anda uus võimalus, otsida seda, mis on kadunud. Ja Jeesus aitas, sest ta oli Jumal.

Jeesus aitas patuseid ja halvaks peetuid ja seda teguviisi mõistsid nii mõnedki hukka. Miks?

Ilmselt teise inimese hukkamõistmine annab endale parema enesetunde. Teist alandades saab tõsta oma mina. Vaata, mina pole selline nagu too kodutu. Vaata, mina pole selline nagu too Rootsi vang. Ma olen parem. Mul on kodu, töö ja kõik hästi. Nemad on pahad ja mina olen hea.

Aga kui ma olen nii hea, siis milleks mulle Jeesus? Siis saan ju ise oma eluga hakkama. Ilmselt selline mõtteviis seletab ka seda, miks kirikusse kuulub meie ühiskonnas vaid vähemus. Me ei näe oma probleeme ja näeme selle asemel teiste pattu. Siis jõuamegi selleni, et teisi süüdistades kergitame oma nina.

Kas tegelikkuses võime olla kõigega rahul? Kas oleme veatud? Kes meist ei tahaks olla parem? Paremaks muutumine saab aga alguse sellest, kui inimene tajub, et ta vajab elus muutust. Kui kirikulaul tõdeb, et Jeesus kutsub patuseid, siis tegelikult pole need patused, kes abi vajavad, mitte ainult kodutud ja vangid, vaid need oleme ka meie, tavalised inimesed, ise.

Patuta inimest pole olemas. Ka meie elu vajab muutust. Ka meie vajame andeksandmist ja uut võimalust. Tihti tajume seda aga alles siis, kui on liiga hilja.

Nüüd on aga see hetk, mil pole hilja. Nüüd võime Jumala poole pöörduda ja saada uue alguse. Jeesus kutsub patuseid, kuid ta ei kiida pattu heaks, vaid tahab, et inimene võiks muutuda ning saada hinges puhtaks ja pühaks. Ta tahab aidata patusel muutuda.

Hea on teada, et Jumal hoolib meist ja annab uue võimaluse. Paljud inimesed on kõnelenud, kuidas Jumal on aidanud ning andnud elule mõtte ja sihi. Saades elule kindla aluse, ei tohi aga end teistest paremaks pidada, vaid vastupidi, tuleb olla Jumala kombel halastav ja toetav. Meie ülesanne on olla Jumala halastuse ja headuse jagajad. Nii tehes oleme meiegi karjased, kes otsivad kadunut ja murede käes olevat, et anda talle eluteel tuge ja abi.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja