Jumal viib taevasse

Jaakob oli hiljuti petnud oma pimedalt isalt Iisakilt välja pere vanemale pojale kuuluva õnnistuse. Sellega läks Jaakobile üle juhtpositsioon perekonnas. Vanem vend Eesav ei olnud asjade sellisest käigust muidugi vaimustatud. Ta lohutas end, et tuleb tund, mil ta Jaakobi maha lööb ja nõnda tagasi saab positsiooni, mis temale pidi kuuluma. Jaakobil ei jäänud muud üle kui ema nõuandel põgeneda Eesavi eest kaugele sugulaste juurde.

Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama. Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: «Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole. Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!» Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: «Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!» Ja ta kartis ning ütles: «Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!» Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas sellele otsa peale õli. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel, enne aga oli selle linna nimi Luus.

1Ms 28:10–19a

 

Jaakob oli hiljuti petnud oma pimedalt isalt Iisakilt välja pere vanemale pojale kuuluva õnnistuse. Sellega läks Jaakobile üle juhtpositsioon perekonnas. Vanem vend Eesav ei olnud asjade sellisest käigust muidugi vaimustatud. Ta lohutas end, et tuleb tund, mil ta Jaakobi maha lööb ja nõnda tagasi saab positsiooni, mis temale pidi kuuluma. Jaakobil ei jäänud muud üle kui ema nõuandel põgeneda Eesavi eest kaugele sugulaste juurde.

Põgenikuteel saabus Jaakob ühte paika, võttis selle paiga kividest ühe – teksti kirjutaja jaoks seni hoopis tähtsuseta koht, mille nimigi ei vääri esialgu mainimist. On arvatud, et Peetelis võis varem olla paganlik pühapaik, kus sarnase nimega jumalust olla austatud. Tundub, et midagi väga julgustavat Jaakobile seal paigas ei paistnud. Ta pani magamise ajaks kivi pea alla – vaevalt küll selleks, et pehmem magada. Pigem turvalisuse pärast, et oleks, millega äsada, kui keegi kallale kipub. Eks musta südametunnistusega inimesel on hirmusid palju ja põhjust oma käekäigu pärast muret tunda.

Oleks olnud loomulik, kui oma ärevas unes oleks vennike näinud vihast Eesavit või selle saadetud relvis palgalisi. Või kui just taevasi asju, siis sedagi palju ähvardavamas kontekstis. Kuid ei, läbi une puudutas teda Jumal ise oma armus. Jaakob nägi kummalist nägemust. Maa peal seisis äkitselt redel või trepp, mille ots ulatus taevasse. See viis Jaakobi maisest hädast Jumala tundmisele.

Jaakob arvas, et seal paigas on taevavärav. Värav, kust inglid käivad sisse ja välja, täitmaks Jumala tahet. Eks tal oli ka õigus: seal, kus inimene oma südame Jumalale avab, läheb temale ka taevas lahti. Jaakobi trepp taevasse ja värav ellu sai sest uneähmasest kogemusest Luusis. Paulusel jälle puudutusest Damaskuse teel. Meist igaühel on olnud või tulemas hetki, mis kutsuvad elu uut moodi vaatama.

Jumal ei pakkunud halba teinud inimesele lihtsat lahendust tekkinud keerulisest probleemipuntrast. Aga Jumal andis Jaakobi teele uue mõtte. Kui enne oli ta ekslemas maise põgenikuna, siis nüüd käis ta eluteel koos Jumala endaga. Teel, kus Jumal ise tema eest seisis.

Oma tegudega oli Jaakob ära teeninud venna viha maises ilmas ja taevastest asjadest hoopis kaugele jäämise. Ometi ei arvanud Jumal seda koormat temale süüks. Jaakob sai karistuse asemel osa Jumala tõotustest. Jumal kinnitas talle, et mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed. Ja Jaakob oli alati hoitud. Koduta üksikust põgenikust sai jõukas mees, kel suur pere ja palju järglasi, sest Jumal lubas tema soo suureks teha.

Sama Jumal lubas anda Jaakobile maa, mille peal ta magas, ning ta sinna tagasi tuua. Ja Ta tõi tagasi. Peetelisse juba õige varsti, et seal teda õnnistada. Pühale maale tõi järglased Egiptusest väga paljude aastate pärast, hiljem veel Paabeli vangipõlvest, kuni 20. sajandil oma riigi taastamise ja suure tagasirändeni välja. Ma ei jäta sind maha, kuni ma olen teinud, mida öelnud, nii ütles taevane kaitsja.

Jaakob sai tundma armulist Jumalat ja ta elu muutus. Taevane Looja pööras uue lehekülje tema jaoks. Jumal tahab näha inimeste elus usku ja meeleparandust, mitte kantava karistuse koormat.

Kui Jaakob uuesti Peetelisse tuli, siis siin Jumal õnnistas teda ning andis talle uue nimegi – Iisrael. Kunagisest petisest sai Jumala puudutuse läbi mees, kes andis tervele rahvale nime. Mees, keda auga oma esiisaks ja usuisaks peetakse.

Jaakob nägi oma ahastuses ühendusteed maise maailma ja taeva vahel, põgeniku murede ja tõelise meelerahu vahel. Redeliks, mida nähti kord seismas maisel pinnal ja mis jätkuvalt viib taevasse, on Jeesus Kristus ise. Tema on see, kes annab meile vabaduse. Tema annab elule uue mõtte, sihi igavikule. Meil jääb üle Jumalale tänulik olla tema armu ja päästetee eest. Nagu tänase päeva kiriklik juhtsalmgi seda ütleb: «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!» (Ps 103:2).

Urmas Paju,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja