Jumala armastust ja halastust kogedes võime anda seda edasi teistele

Jeesus ütleb: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki! Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and! Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi! Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu. Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.

Matteuse evangeelium 5:20–30

Luterlikus kirikus oleme harjunud ütlema, et „inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata“. Kirjakohas, mida me täna loeme, ütleb Piibel midagi hoopis muud: „Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!“ Milline neist kirjakohtadest on õige?

Kindlasti mõlemad. Kristlase pääste tuleb armust ja see on Jumala kingitus meile. Jumal on püha ja inimene patune. Jumal on Looja ja inimene on loodud. Me ei saa kunagi pidada Jumalaga võrdset vestlust. Samuti ei saa me anda talle sisulist tänu, sest oleme nii palju nõrgemad ja vaesemad.

Kui ma oleksin miljardärile tänu võlgu, siis võiksin müüa oma korteri ja osta selle raha eest talle ehk ülikonna tänutäheks. Ma kaotaksin oma varanduse ja tema saaks ainult ühe ülikonna. See ei ole mõistlik. Nii ei saa me ka Jumalale midagi anda. Aga saame aidata neid meie ümber, kes tõesti abi vajavad. Nõnda näitame ka oma tänulikkust Jumalale, et ta armastab kõiki inimesi. Sest kõik inimesed on tema loodud ja tema poolt armastatud.

Usk toob alati kaasa muutusi inimese elus. Me ei saa Jumalale tasuda tema halastust, kuid saame mõjutada selle maailma elu. Inimene võib alati paluda Jumalalt oma pattude andeksandmist, sest Jumal on armastav Isa. Kuid oluline on ka see, et inimene annaks teistele andeks. Meieisapalves palume: „anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“.

Andekssaamine on seotud ka andeksandmisega. Samamoodi on Jumalalt armu saamine seotud teiste suhtes armuline olemisega. Nii on ka Jumala armastuse vastuvõtmine seotud ligimesearmastusega.

Kuid üsna sageli unustavad kristlased, et Jumal on neile andeks andnud ja et kõik elus on Jumala kingitus. Siis võib väga hästi juhtuda, et kristlane hakkab ennast teistest inimestest paremaks pidama. Teiste üle on piisavalt lihtne kohut mõista ja nõnda tundub enda elu parem. Kuid siis unustame, et oleme ise saanud armu.

Jeesuse aja kirjatundjad ja variserid olid väga vagad inimesed. Nad täitsid piinlikult kõiki seaduse nõudeid. Ometi olid just nemad need, kes olid Jeesuse vastu. Nad ei vajanud halastust, sest arvasid, et olid kõik teinud. Ja selle vastu Jeesus seisabki, sest inimene ei pääse mitte oma tegude, vaid Jumala armu läbi. Selles mõttes on elus vaja alandlikkust, teise inimese armastamist ja aitamist.

Kuid sageli me unustame selle ja näitame näpuga teise inimese peale ning ütleme, et ta teeb valesti. Väga lihtne on hukka mõista neid, kes on võimul, näiteks poliitikuid või kirikujuhte, sest nurga taga süüdistades ei anta neile võimalust end kaitsta. Lihtne on öelda, et kõik teevad valesti ja teised ei tea, kuidas elada. Ent just selle vastu võitleski Jeesus. Inimene ei tohi teiste üle kohut mõista, kui ainus tõeline kohtunik on Jumal.

Sageli mõistame kohut, ilma et mõistaksime konteksti. Kas ei oleks parem, kui kohtumõistmise asemel arutaksime asju armastusega? Jeesuse sõnad Mt 5:22 „Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse” tähendavad just seda, et sageli teisi inimesi põlatakse ja ennast peetakse paremaks. See ei ole kristlik.

Mõeldes teise inimese patule, unustame sageli omaenda patu, ja see on kõige hullem. Paulus aga tundis vastupidist, kui ta ütles: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ (Pauluse kiri roomlastele 7:19) Just sellisest suhtumisest algab meeleparandus. Ja kui me ise vajame halastust, siis oleme võimelised halastama ka teiste peale.

Nii võib Jeesus inimestele soovitada: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“ (Matteuse evangeelium 5:23–24) Meil on armulaud, Jumala ja kristlaste vahelise osaduse kogemise laud, halastuse ja armu laud. Seal saame andeks, kuid enne seda peaksime ka ise andeks andma.

Usk ja suhtlemine Jumalaga muudab inimest. Sageli olen ma just palvetades mõistnud, et olen ise patune ja ei saa teiste üle kohut mõista.

Jeesus näitab radikaalselt, kui raske või võimatu on seaduse täitmine: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.” (Matteuse evangeelium 5:27–28) See on Jumala armastus, et meile on andeks antud. 

Aga kui me ise andeks saame, kas siis ei ole meie kohus ka teistele andestada? Kui Jumal armastab meid, patuseid, siis kas me ei peaks armastama oma ligimesi, kes on samasugused patused nagu meiegi? Me ei saa tasuda Jumalale ohvri eest ristil, kuid me saame tuua Jumala armastust ja halastust sellesse maailma. Armastuse seadus seisneb selles, et me kogeme Jumala armastust ja halastust ning anname seda edasi teistele.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja