Jumala Vaim on meie lohutaja, nõuandja ja juhataja

Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu! Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu! Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse, et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres. Üks ütleb: «Mina kuulun Issandale», teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: «Issanda oma» ja võtab enesele aunimeks Iisrael.
Js 44:1–5

Jumal on inimese nõnda loonud, et meil on sügav vajadus kuhugi kuuluda. Kui inimene saab kuuluda gruppidesse, mis annavad talle täisväärtuslikuks eluks vajaliku kuuluvustunde, siis kogeb ta oma elus õnne ja rahulolu. Kui noor inimene tajub sellist ühtsustunnet, siis risk halvale teele sattuda on palju väiksem kui neil, kes seda ei taju. Kuuluvusi võib leida väga erinevaid. Me kõik kuulume kuhugi, mida pole ise saanud valida, nagu näiteks perekond, maa ja rahvus. Kuid seejärel seome end vabatahtlikult gruppidega, mis toidavad vajadust kuhugi kuulumise, tunnustuse ja armastuse järele: selleks võib olla laulukoor, spordiklubi, käsitööring vms.
Maailmavaateline kuulumine on aga inimesele palju keerulisem, sest nõuab suurt usaldust ja ka sisemist muutust. Seepärast võib mõte kellelegi kuulumisest esmapilgul tunduda üsna negatiivne ja isegi veidi hirmutav. Ka Iisraeli rahvale, kellele prohvet kõneleb, tundus mõte kuulumisest pisut hirmutav. Nad olid eksiilis pidanud alluma võõrale rahvale ja võimule ning nende kuuluvustunne oli saanud kannatada.
On täiesti mõistetav, et kui inimese usaldus ja ühtekuuluvustunne on kuidagi kahjustada saanud, siis püüab ta edaspidi otsida vabadust ja iseseisvust.
Alati pole aga mõnda rühma või seltskonda kuulumine positiivne. On väga oluline, millisesse gruppi inimene satub, millised rühma­ideaalid omaks võtab. Sellest võib sõltuda mitte ainult üksikinimese edasine elu, vaid kogu perekonna või mingi kollektiivi saatus, vahel võib see aga mõjutada kogu ühiskonda. Näiteks kui kuuluda mõnda grupeeringusse, mille ideaaliks on välja arvata kõik need, kes on mingil moel teistsugused, siis tekitab see kindlasti pingeid ja võib viia suurte konfliktideni.
Prohvet ütleb, et Jumalale kuulumine on midagi täiesti teistsugust. Jumal on valinud oma rahva, meid kõiki juba emaihus algusest peale, veel enne, kui meie üldse midagi teha saime, ja ütleb: «Ära karda, mu valitu. Ma tahan sulle anda head tulevikku ja imelist lootust.»
Jumal tõotab elustada Iisraeli lapsed nii füüsiliselt kui vaimselt. Ta ütleb oma rahvale «mu sulane, mu valitu». Rahvas, kelle ta päästis rängast orjapõlvest, kuulub nüüd talle. Ta võtab oma rahva tingimusteta vastu ning tõotab neile anda uue elu: ta valab vett kuivanud maale ja oma vaimu järeltulevatele põlvedele. Jumala Vaim, kes maailma lõi eimillestki, äratab ellu kõik, mis on närbunud.
Samamoodi võtab Jumal tingimusteta vastu igaüht meist ja kutsub meid suhtesse, öeldes: «Sina oled mu valitu.» Kui me sellele kutsele jaatavalt vastame, saab temast meie eluallikas, mis kustutab janu kuuluvustunde, tunnustuse, armastuse ja mitmete teiste igatsuste järele meie sees. Temast saab eluallikas, mis võib kasta elustavalt isegi neid piirkondi meie elus, kus tunneme end närbunu või ebaõnnestununa.
Iisraeli rahval polnud Vaimu tulekuta mitte mingisugust lootust, kuid Jumala Vaim elustas neid vaimselt, nii et nad olid «otsekui remmelgad veeojade ääres». Nõndasamuti ei ole lootust kirikul ilma Püha Vaimuta. Lunastatud rahvas lööb vaimselt õide ainult siis, kui Jumala Vaim seda rahvast puudutab. Meie Issand Jeesus Kristus tõotas oma jüngritele, et kui tema ära läheb, siis ta saadab Püha Vaimu, kes on neile lohutajaks, nõuandjaks, juhatajaks ja valguseks ning kelle kaudu Jeesus Kristus on alati kohal ja kelle kaudu meie kuulume Kristusele.
On jäänud veel mõned päeva nelipühadeni, kui kirikutes loetakse tekste Püha Vaimu väljavalamisest esimesel nelipühal. Sel ajal võime meiegi mõtiskleda Püha Vaimu ja tema tegutsemise üle. Kui mina mõtlen Pühale Vaimule, tema kohalolule maailmas, koguduses ja inimhinges, siis täitub süda sügava tänutundega – milline imeline kingitus! Nii paljud eitavad teda või siis pole neid viidud eluvee allikale, mis annab selle peamise, et elada Pühas Vaimus, pühas kolmainsuses.
Kuid teda tundes võime rõõmsalt öelda: «Ma kuulun Kristusele, ma olen Kristuse oma!» Ja meist saavad need, kes tunnistavad sellest kuulumisest ning juhatavad januseid eluvee allikale.
Püha Vaim, ela meie hinges, juhata meid ja anna inspiratsiooni, et saaksime pühenduda Kristusele. Juhata meid sügavamasse palvesse, Kristuse ligiolusse ja Jumala armastusse. Aamen.

Tiina Klement,
Mustamäe koguduse õpetaja