Jumalal on surmast väljapääsutee

Jh 11:21–29(30–31)32–45
Huvitav, kuidas kellegi haigus saab olla Jumala austuseks? See sõbra haigus – esmapilgul näha – oli ju surmaks. Kui Jeesus Laatsaruse juurde jõudis, oli see juba neli päeva hauas olnud. Ja nüüd ütleb Jeesus, et see on Jumala austuseks. Jeesuse teekond viis Jeruusalemma ja õigupoolest Laatsaruse ülesäratamine Johannese evangeeliumi järgi oligi see, mis sundis Jeruusalemma keskvalitsust, suurkogu, langetama otsust Jeesuse kohta. See haigestumine ja surm või surnust ülesäratamine oli ühtlasi Jeesuse surmaotsus.
Betaaniasse saabunud, selle inimliku valu ja lootusetuse keskel, ütleb Jeesus Martale: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Elu, millest Jeesus räägib … siin avaldub ju, et ta ei ole see elu, mida me harilikult mõtleme.
Elu kui bios, elu kui zoe, ka need sõnad küll avavad elu tähendust. Kuid inimliku kaduvuse keskel asetatakse meie ette siin üks Sõna, millest võime kinni hakata: „Mina olen“. Aga väga paljud ütlevad, et see on tühi. See sõna on liiga raske, arusaamatu. Ja ometi Jeesus, tema, kes on Sõna (Jh 1), on toonud meilegi sõna elust, mis kestab surmast läbi. Küllap mõtleme igapäevaelus surmale rohkem siis, kui on raskusi. Luuakse uusi ravimeid, et surma edasi lükata, et kaduvust kinni katta ja varjata. Oh, et me võiksime aru saada sellest elust, mis kestab läbi surma! Aga selleks on meil vaja vastu võtta surm. Nii nagu Kristus läks vabatahtlikult surma. Siin see lugu laiemas mõttes seda just tähistabki. Kus üks haigus ja surm osutub hoopiski eluks, sest Jeesus äratas Laatsaruse üles surnuist. Jumala väest, nõnda Jumal austas Poega.
Ja Jeesus kutsus Laatsaruse hauast välja. Nimi Laatsarus, heebrea viisil öelduna Lazar, lühend nimest Eleazar, mida võime Piiblis mitmel pool kohata, tähendab „Jumal aitab“, „Jumala abi“. Ps 68 võime lugeda: „Jumal, meie Issand, toob välja surmastki!“ Ja siin Jeesus demonstreerib seda. Jumalal on surmast väljapääsutee.
Laatsaruse ülesäratamisega mõistis Jeesus ühtlasi ennast surma. Küllap ta teab seda, et peatselt langetab suurkohus otsuse Jeesuse surmamõistmiseks. Ja nad viivad selle täide, Jeesus sureb ristil. Aga ka see surm ei ole ju lõpuks surmaks, sellestki on Jumalal väljapääsutee. Jeesus äratatakse 3. päeval üles. Ta on surma võitnud, see on tänane sõnum ja kuulutus. Sellepärast ei pea me surma eest põgenema. Õige ja kohus oleks vaadata surmale otsa koos Jumalaga. Sest surma aktsepteerimine tähendab ka elu aktsepteerimist. Vastu võtta kannatused, need raskused, mille puhul võime uskuda, et haigus ei ole mitte surmaks, vaid et Jumal saaks austatud, et Jumala Poega selle läbi austataks. Ka meie elus toimib Jumal usu sõna läbi, mille ta meie südamesse on pannud.
Ka meie kannatustes ja raskustes valmistab Jumal austust oma nimele, sest see elu, millest siin Jeesus räägib, on igavene elu, see tuleb meisse ja meie juurde jumalasõna läbi. Jumala Sõna on Jeesus ja me usume, et nüüd, kus ta on üles tõusnud, teeb ta oma au avalikuks sellega, et aitab hädalisi. Vaesed lapsed ja lesknaised on tema ees loetud. Jeesus väljendab Jumala armastust meie vastu veel palju lähedasemate sõnadega: „Teie juuksekarvadki on kõik ära loetud“; „Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute“.
Tema teab, et käime surmavarju maal ja surma teed. Aga Jumal on valmistanud elu selle surma keskel. Mitte et saaksime nüüd surma vastu välja töötada uue ja parema ravimi. Ei, Jumal on ravimi juba välja töötanud. See ravim on tal pakutud meile tema Pojas, ravim patu, surma ja kuradi vastu. Ja see ravim saab meile osaks usu kaudu.
Me ei saa omast jõust oma elupäevade pikkusele ühtegi küünart jätkata. Aga Jumalal on need päevad teada, sest ta hoolib meist. Laatsaruse loos tahab ta meile meelde tuletada, et oleme tema ees loetud ja kallid. Ei maksa kohe arvata, et see, kus on häda ja vaev meile peale pandud, on Jumala karistus. Jah, võib olla ka Jumala karistus, aga isegi see on alati õnnistuseks neile, kes teda usaldavad. Nii nagu Jumala arm on õnnistuseks, nii ka karistus.
Apostel Pauluse sõnadega Kristus „on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu …“. Ta on seda teinud just meile, igaühele, et võiksime selle vastu võtta, et see igavese elu ärataks ka meie südames ja olemuses; ja et me ei kardaks surma. Sest Kristus on surma võitja.
Nii on meie, inimeste ja rahvastega. Meil on vaja Kristust, et elada. Meil on vaja tema armu, sest kusagilt mujalt seda ei saa. Ja Jumal pakub seda täna nii rohkesti, nii ülirohkesti. Tule ja võta, tule ja saa osa. Tule ja saa osa elust. Olgu siis see elu meid täna ja iga päev elustamas.

Aivo Prükk
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja