Ka armastus vajab hoolt, aega ja kannatlikkust

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,  tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.  Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.  Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.

Pauluse esimene kiri korintlastele 13

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Me elame ajas, kus armastusest räägitakse palju. Selle üle mõtiskletakse lauludes, seda otsitakse raamatutest ja püütakse seletada lahti. Ometi ei ole küsimus „mis on armastus?“ kuhugi kadunud. Pigem vastupidi: mida rohkem me armastusest räägime, seda hapram see meie ümber tundub. Armastus on sõnades suur ja ilus, kuid elus sageli ebakindel ja kergesti purunev.

See haprus ei tähenda, et inimesed ei hooliks. Pigem näitab see, kui keeruline on armastust hoida. Suhted väsivad, ootamatused ründavad või maailm teeb haiget. Sageli ootame armastuselt, et ta kannaks meid iseenesest, kuid ühel hetkel avastame, et ka armastus vajab hoolt, aega ja kannatlikkust. Küsimus ei ole ainult selles, mida me armastusest tunneme, vaid selles, kuidas elame.

Just siia kõlab apostel Pauluse tekst armastusest. Enamiku jaoks seostub see kirjakoht millegi väga helge ja pidulikuga – laulatused, kaunid hetked, kus kõik tundub võimalik. Neid sõnu loetakse sageli siis, kui armastus on alles värske ja lootusrikas. Kuid Paulus ei kirjuta seda teksti romantilises meeleolus. Ta kirjutab selle keset koguduse pingeid, vaidlusi ja konflikte. See ei ole pehme armastuslaul, vaid valusalt kainestav tõde.

Paulus ei räägi armastusest kui tundest, vaid kui eluviisist. Ta ütleb, et armastus on pika meelega, ei otsi omakasu ega pea arvet. Ja siis teeb ta midagi väga ebamugavat: ta võtab ära kõik need tugipunktid, millele me oleme harjunud toetuma – teadmised, veendumused, õiged sõnad ja isegi suure usu –, ning ütleb, et ilma armastuseta võib inimene olla tühi – mitte nõrk, vaid just tühi. Ja tühjuses ei ole midagi ega kedagi.

Kirikuisa Augustinus rõhutas, et armastus ei tähenda oma tahte järgimist, vaid suunatust teis(t)e poole. Armastus ei jäta inimest ükskõikseks, vaid seob ja kohustab. Kristlikus mõtlemises ei ole armastus kunagi ainult tunne, vaid vastutus. See aitab mõista, miks Pauluse sõnad ei ole pelgalt ilus ideaal, vaid elu kandev tõde.

Just siin muutub armastuse teema eriti valusaks, kui vaatame ausalt enda ümber. Kurb statistika räägib lahutustest ja perevägivallast, rahvastevahelisest vägivallast. See on ehmatav tõde: vägivald ei sünni võõraste vahel, vaid seal, kus peaks olema usaldus ja turvalisus, kuidas saavad läbi vennad, rahvad, liigid. Nende lugude keskmes ei ole aga ainult  täiskasvanud.

Väga sageli kannatavad enim need, kellel on kõige vähem võimalust end kaitsta – lapsed või väetimad. Ka ligimesearmastusest rääkides on kuulda, kuidas eakamatele on kavalamad liiga teinud või mõni loom on vangistatud ja unustatud omaniku hoolimatuse tõttu.

Seepärast ei ole armastuse küsimus pelgalt romantiline, vaid sügavalt eetiline ja vaimulik. Tugevad tunded ei kaitse inimest teise haavamise eest. Paulus ei idealiseeri armastust, vaid puhastab selle illusioonidest. Armastus ei tähenda kannatamist iga hinna eest ega vaikimist ebaõigluse ees. Armastus tähendab ausust, piire ja hoolimist – ka siis, kui see on raske. Ja ka siis, kui on vaja näha kaugemale kui oma ninaots.

Hiljuti oli matusetalitus. Lahkunu kirstu juures seisis abikaasa, kellega oldi koos elatud 72 aastat. See arv kõlab uskumatuna. Seitsekümmend kaks aastat ühist elu, läbi rõõmude ja pettumuste, tervise ja haiguse, nooruse ja vanaduse. Seal seistes ei olnud vaja armastust seletada ega defineerida. See oli nähtav nende loos. Võimalik, et see polnud täiuslik armastus, vaid kestev armastus – armastus, mis oli õppinud vajadusel ootama, mõistma ja jääma.

Siin meenub ka mõte Søren Kierkegaardilt, kes rõhutas, et armastus ei ole eeskätt tunne, vaid tahe ja kohustus. Armastus ei püsi iseenesest, vaid nõuab igapäevast otsust ja vastutust. Just selline armastus võib kanda läbi kõige … läbi aegade ja olude.

Paastuaeg, mille lävele me oleme jõudnud, ei ole aeg enese tõestamiseks ega vaimulikuks pingutuseks. See on aeg eristamiseks: mis on mööduv ja mis jääb. Paljud asjad meie elus vaibuvad kord – rollid, saavutused ja sõnad. Aga armastus jääb. Mitte sellepärast, et inimene oleks nii tugev, vaid sellepärast, et armastus on Jumala enda olemus. Kristlik usk ei alga küsimusest, kas meie suudame armastada, vaid teadmisest, et Jumal armastab enne meid.

Ja kui kõik muu vaibub, siis see jääb.

Aamen.

Marek Alveus

Nõmme Rahu koguduse õpetaja