Kallutatud jutlus

Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg! Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm: Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks. Kui me võtame vastu inimeste tunnistuse, siis Jumala tunnistus on suurem, sest see on Jumala tunnistus, et ta on andnud tunnistuse oma Poja kohta. Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta. Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu. (1Jh 5:4–12)

Eesti filmi päevadel kõnelesid filmitegijad «kallutatud filmidest». Autorite ühiseks veendumuseks oli, et ei ole olemas objektiivset tõde. On vaid subjektiivne tõde ja iga kunstnik, iga loomeinimene lähtub oma subjektiivsest tõest ja kallutabki oma teost vastavalt oma äranägemisele, mis on tema jaoks tõde. Aga mis tähendus on sõnal «tõde», kui ta ei ole kõigi jaoks ja kõike ületav? See on rohkem arvamus, üks vaatenurk paljudest, aga mitte tõde piibellikus tähenduses.
Aletheia on see kreekakeelne sõna, millega Johannese kirja tekstis tõde tähistatakse, ja tema otsene tõlkevaste on ‘mitte varjatud, ilmselge’. Nii seostub see sõna kohe ka teise olulise kreekakeelse sõnaga apokalypsis, mis meie keeles on tõlgitud ilmutuseks, kuid otsesõnu võiks see tähendada ka katte eemaldamist, varjatu nähtavaks tegemist. Tõde tuleb siis nähtavaks katte eemaldamise kaudu ehk ilmutuse läbi. Selles mõttes on väide, et kogu meie inimlik tõde on subjektiivne ja üksnes oletuslik, õige küll. Sest ilmutuseta ei olegi võimalik tegelikku, objektiivset ja kehtivat tõde tabada. Kuid et tõde üldse ei ole, saab väita vaid ilmutuse defitsiiti kogev inimene. Kui Vaim on tõde, nagu Johannese kirja autor väidab, siis Vaimuga kohtumine ei ole rohkem ega vähem kui tõe enese kogemine.
Meile esitatud ülesandeks on olla võidukad maailma üle. Maailm näib Johannesel olevat selline valeprohveti laadne tegelane, kes kuulutab mingit oma tõde, teistsugust tõde Kristuse omast. Võita ära maailm tähendab astuda õigete prohvetitena tõe eest välja.
Tõe küsimus nõelab teravalt. Esiteks nõelab ta sellepärast, et peame ütlema: keegi tunneb tõde ja keegi mitte. Kas mina tunnen? Kas minu pere tunneb? Ja kui mitte, siis mis meist saab? Taolised küsimused on valusad ja nende teele asumine lõpeb tavaliselt lihtsustatud lahendustega. Sageli taandutakse raske teema ees ja loobutakse üldse sellega tegelemast. Teine lihtne tee on kuulutada väga otse ja kõlavalt kõigile, kes on tõe poolel ja kes mitte. Kuid et Vaim on tõde, paneb küll mõtlema, et ka siin on dünaamikat ja elavust nõnda, et tõe tundmine käib läbi Vaimu kogemise ja Vaimus elamise. Me saame ikka tõde teada, aga mitte nõnda, et meil küsimuste ja vastustega Jumala manuaal taskus on, vaid nii, et me koos Temaga elame.
Elu koos Jumalaga on ju pigem pereelu kui tööelu. Peres õpitakse üksteist tundma ühise elu kui terviku jagamise kaudu. Tööl käiakse nõnda, et täidetakse oma ülesanded, mis töölepingus kirjas, ja minnakse oma teed. Ei saa olla head ja turvalist perekonda, kus üksteisega ei arvestataks. See tähendab kuulamist, kõnelemist, küsimist ja vastamist. Elu Jumala perekonnas eeldab samuti kõike seda.
Tunnistus Kristuses ilmunud tõe kohta antakse Vaimu, vee ja vere kaudu. Me saame päris hästi aru, et vesi viitab ristimisele ja veri Kristuse ristisurmale. Aga kuidas on need kõik seotud meie eluga? Ja milline koht või kas üldse on siin usul? Võime mõelda nii, et Jeesuse Kristuse isikus on meile antud kogu pääste ehk Lunastus – Jumalaga perekonnaks saamise võimalus. Ristimise läbi sünnib inimene selle perekonna liikmeks ja usu kui siira usalduse kaudu saab ta osa selle pereks olemise väärtustest ja viljadest. Ja see ongi keskkond, kus sünnib üha jätkuv ilmutuse kogemine, tõe ilmsiks saamine, maailma ära võitmine.
Eks see üks kallutatud jutlus ole. Aga teisiti ju ei saagi. Kui Jumal ei ole valetaja ja tõesti tahab oma Poja kaudu jagada maailmale elu, siis ei saa teisiti, kui see maailm peab saama kallutatud Tema Poja poole. Räägitakse, et Haiti maavärin oli nii tugev, et nihutas meie planeedi telge. Suurel Reedel toimus maavärin ja mõned arvavad, et ülestõusmishommikul ka, sest suur kivi oli haualt ära veerenud.
Need värinad võiksid küll meie pöörlemist nõnda nihutada, et nüüd Jumala ja Tema tõe poole veelgi enam kaldu oleme.

Tauno Toompuu,
Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja