Kas võiksin minagi sellest tunnistaja olla?

Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik.                  (Ap 2:32)

Kui kaks Jeesuse jüngrit Tema ülestõusmise päeva õhtul asusid kurvanäolistena teele oma koju Emmausesse, sai Jeesus ise neile matkakaaslaseks. Ta käis nende kõrval lohutajana, keda nad just vajasid. Ta aitas kooskõlastada prohveti kuulutuses ilmutatud Jumala tahet nende erutavate sündmustega nõnda, et nad hakkasid aimama Jumala kava inimeste päästmiseks, mille Jeesus ristil surres pidi täide viima ja Tema surnuist üles-

äratamises pidid nad aimama Jumala tunnustust ning heakskiitmist selle kava kuulekale ning ennast ohverdavale täidesaatjale. See oli imetaoline rahu, mis nende südamed täitis teekaaslase peetud piiblitunnis. See kallis tundmatu sai neile nii omaseks, et nad palusid Teda öömajale jääda. Kui nad Teda ära tundsid Tema viisist leiba murda, kadus Ta nende silme eest. Ent üks jälg Temast jäi nende südamesse. Juba sellel teekonnal tundsid nad, kuidas see jälg nende südameisse vajutati. Taas kahekesi jäädes tunnistasid nad teineteisele: „Eks meie südamed põlenud meis, kui ta meiega rääkis ja meile kirju seletas?“ (Lk 24:32)

Sellest jätkus neile, et samal ööl saada õnnelikeks tunnistajaiks, kes ööpimedust pelgamata tõttasid tagasi Jeruusalemma, et seal kuulutada vendadele: „Issand on tõesti üles tõusnud!“

Võiksin minagi sellest tunnistaja olla?

Küll meie elu muutuks pidulikuks, kui tuli, mille ülestõusnud Issand ise on süüdanud meie südameis, iial ei kustuks, ka mitte kõige nukramas ning hämaramas argipäevas!

On suur vahe, kas me Usutunnistuses loeme: „…kolmandal päeval üles tõusnud surnuist“, või tunnistame ise sellest põleva südamega: „Kristus on tõesti üles tõusnud!“ Ja lisame sinna juurde: „Ma olen oma südames kogenud Tema elustavat väge, Tema julgustavat ning lohutavat armu. Lepitatult Jumalaga on minus kõik puhtaks ja säravalt valgeks saanud. Patu ja surma ahelaist olen ma vabastatud!“

Need, keda Peetrus esitas Jeesuse ülestõusmise tunnistajaina, polnud ainult tühja haua juures käinud ja suure hardumusega surilina sealt kaasa toonud, millesse nende Õpetaja ihu oli mähitud. Kui salapärane sündmus see polnukski, nõnda et Iisraeli kõige vagamailgi oleks sellest raske jagu saada, kuna nad ootasid ülestõusmist alles „viimasel päeval“ (Jh 11:24), sai see ometi veenvaks tõelisuseks neile, kelle südant ülestõusnud Issand oli puudutanud. Seega seisid Peetrusega koos suure rahvahulga ees Kristuse ülestõusmise tunnistajaina mehed ja naised, kelle südamed Jeesus oli süüdanud tulega, mille Ta lubas maa peale tuua (Lk 12:49). Nõnda nagu ühes salapärases kiirguses muundus Jeesuse ihu, sai see tuleks inimsüdameis, milles põles tuhaks kõik, mis on kõlbmatu taevasele Kuningriigile ja mis oleks hingele igaveseks hukatuseks saanud.

See tuli ei leegitsenud ükspäinis Jeesuse jüngrite peade kohal Kristuse Kiriku suurel sündimispäeval, vaid see põles ka nende südameis, valgustades neid mõistma saladust, kuidas võiks Jeesus saada Ülestõusmiseks ja Eluks neile, kes Temasse usuvad (Jh 11:25).

Võiksin minagi olla tunnistaja tollest salapärasest sündmusest, millel on olnud pöördeline tähendus inimkonna ajaloole, kui olen veendunud selles, et elu lähteala peitub südames. Jumaldades inimlikku arukust, oleme jõudnud selle tsivilisatsiooni hävingu piirile. Võiksime ainult aimata tolle katastroofi hävitavat toimet, kui Jumal oma kätt välja ei sirutaks inimeste tormakuse pidurdamiseks. Miljonid heatahtlikud inimesed, kuuldes tohutu hävingu kohina kangekaelset lähenemist, oleks valmis kõike tegema, mis nende võimuses seisab, et vältida hukatust. Kuid sealsamas peavad nad iganenuks ning arutuks menetlust, miska meie vanemad suhtusid igavestesse väärtustesse. Uskusid nad ju tõelise elu lähtuvat südamest ja muretsesid selle eest, et võiksid elada oma elu siin maa peal juba puhta südamega. Nüüd on seda raske lastelegi õpetada, milline see elu võiks olla, mida elatakse südamega, kus isegi mõtlemisvõime seostatakse mateeriaga. /—/

Lugesin kord ühest erutavast sündmusest, mis toimus aastate eest Moskvas, ühel võitlevate jumalasalgajate miitingul. Bezbozhnikud olid otsustanud teha mõjuva rünnaku kiriku vastu. Ateistlikud oraatorid astusid üles ja nimekad teadlased pidid kokkuaetud rahvamassi valgustama. Ka ühele vanale õigeusu preestrile lubati viis minutit Kristuse Kiriku seisukohtade kaitseks sõna võtta. Preester, kõike toda jumalavastast agitatsiooni kannatlikult ära kuulates, tähendas, et ta niigi palju aega ei vaja oma sõnavõtuks. Kui ta oli kõnetooli astunud, jäi rahvamass hiirvaikseks. Vana hallipäine preester tõstis käe üles ja hüüdis valju häälega: „Kristus on üles tõusnud!“ Rahvamass vakatas hetkeks, et seejärel juubeldades kisendada: „Ta on tõesti üles tõusnud!“ Püha tuli, mis tuha all hõõgus, lõi korraga lõkkele. Südames kogetust lausutud tunnistus leidis sedamaid vastukaja. 

 

 

 

 

Harri Haamer

(1906—1987)

---

Tarvastus 22. aprillil 1984 peetud jutlus on pärit  autori kogumikust „Avatud taeva all“. 

Jutlus ilmub lühendatult.