Kasvuruumist ja kasvuajast

Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: „See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: „Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!”

Matteuse evangeelium 13:24–30

Me elame ajastul, kus inimene ei tunne enam uhkust selle üle, et ta on homo sapiens – mõistusega olend (Carl Linnaeus, Systema Naturae, 1758), vaid üha enam rõõmustab ta selle üle, et on homo ludens – mängiv inimene (Johan Huizinga, Homo Ludens, 1938). Aasta parimad, talendisaated ja populaarsusreitingud panevad meid üksteisega mõõtu võtma, justkui elaksime suures telestuudios, kus inimese väärtuse määrab see, kui kaua kestab publiku ovatsioon.

Aga kas kujutaksime ette, et keegi tuleks alanud hooajal välja uue TV  formaadiga „Eesti otsib usklikku“? Kas on võimalik  auditooriumil lasta mõõta inimeste vaimset „temperatuuri”? Õnnis süstemaatilise teoloogia professor Elmar Salumaa on ütelnud: „Meil puudub kraadiklaas, millega teise inimese usulist temperatuuri mõõta, vaid Jumal üksi tunneb kõigi inimlaste südameid (Esimene Kuningate raamat 8:39).” 

5. ilmumisaja pühapäev keskendab meid viimsele kohtule. See manitseb meid kiusatuse eest teha ennatlikke järeldusi ja langetada lõplikke otsuseid enne, kui Kristus ise „toob valguse ette pimedusse varjunud asjad” (Pauluse esimene kiri korintlastele 4:5b).

Matteuse evangeeliumi 13. peatükist leiame Jeesuse tähendamissõna põllust, kuhu vaenlane külvas nisu vahele raiheina (Matteuse evangeelium 13:24–30). Sellel tähendamissõnal on praktiline agronoomiline taust: Iisraelis ja Vahemere piirkonnas oli mürgine raihein  ζιζάνιον ehk darnel, tuntud kui „võltsnisu”. Raiheina juured põimuvad nisu omadega, nii et vara umbrohtu kitkudes võib rikkuda kogu nisusaagi. Lõikuse ajal oli võltsnisu nisust raske eristada.

Teenijad soovisid raiheina kohe välja kitkuda, ent isand keelas: „Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni.” (Matteuse evangeelium 13:30)  Samamoodi on ka inimese usulises elus. Liiga kärme „väljaheitmine“ või karm usuliste ridade „puhastus“ võib hävitada potentsiaalselt hea vilja. Jeesus annab mõista, et lõplik kohtuotsus, kes on võlts ja kes päris nisu, kuulub Jumalale.

A. H. Tammsaare miniatuur „Poiss ja liblik” meenutab, kuidas õilsa eesmärgi nimel püüda oma elu kaunim liblikas võib kogemata tallata kõik armsamad õied.

Ka kristlased, taotledes  usupuhtust, ei tohiks muutuda armututeks rohijateks. Rowan Williams on korduvalt toonitanud, et ei ole kirik usuline eliitklubi, vaid avara meelega kasvuruum, kus ka haavatud ja haprad inimesed võivad leida teed tervenemisele.

„Piir patu ja pühaduse vahel ei jookse mitte ühe koguduseliikme ja teise vahelt, vaid igaühe südamest,” ütleb Williams, hoiatades, et me ei arvaks pattu olevat ainult kuskil mujal. Seetõttu on kirik eelkõige paik, kus kannatlikult koos kasvada ja kus Jumala arm võib muuta meie südant – ka siis, kui me alles otsime õiget suunda. (Rowan Williams, Canterbury peapiiskopi ametis 2002–2012 „Tokens of Trust” (2007))

Küll aga ei tähenda eespool öeldu, et igasugune eristamine salatud oleks. Mäletatavasti Vana Testamendi raamatus (Esimene Kuningate raamat 3:9) palub Saalomongi tarkust, et ta oskaks vahet teha hea ja kurja vahel. Kogudus ei saa olla ükskõikne patu suhtes ning vajab armastavat distsipliini. Kuid nagu apostel Paulus hoiatab, ärge mõistke kohut enne õiget aega (Pauluse esimene kiri korintlastele 4:5).

Sageli arvame, et head teod on meie elu „plusspunktid“, millega pälvime Jumala soosingu. Kuid apostel Paulus manitseb: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.” (Pauluse kiri efeslastele 2:8–9) Martin Luther on sama mõtet väljendanud: „Jumal ei vaja su tegusid, aga sinu ligimene vajab neid.” (Gaalatia kirja kommentaar, 1535)

Me ei saa ainuüksi heade tegudega end Jumalale meelepäraseks teha – sest pääste pole pelgalt usulised teened, vaid teenimatu armu and. Samal ajal on head teod siiski olulised ligimese heaks ja tunnistuseks elavast usust. Jumalale meelepärane elu on  protsess, mitte heade tegude edetabel. Me teenime inimesi – Jumal on juba teeninud meid Kristuse ohvri läbi.

Nii on ka minu enda südames korraga „raihein ja nisu“, „võlts ja ehe”  läbisegi. Mida rohkem seda teadvustan, seda enam taipan: mina ei ole kõrgeim kohtunik – Jumal üksi teab minu varjatud motiive ja hinge. Seetõttu on kirik kui vaimulik perekond ja Jumala sõna kuulutamine mulle olulised: just arm avab võimaluse kasvada, eksides ikka uuesti naasta.

Ärge kiirustage kohtumõistmisega, vaid „laske mõlemaid kasvada lõikuseni” (Matteuse evangeelium 13:30). Jumal ise toob viimsel päeval esile tõe. Kogudus on paik, kus arm ja manitsus käivad käsikäes ning kus igaühele antakse võimalus küpseda vaimus ja usus.

Just nii on meil lootus, et täna veel hapra orase potentsiaal ei osutu kõrrekeseks, vaid kannab homme küpset vilja. Üksnes Jumal saab lõikusel teada, kes on raihein ja kes nisu. Seni on meie ülesanne palvetada, hoida üksteist ja kanda armastuse vilja – teenimatu armu toel.

Aamen.

Kalle Kadakas

Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja