Kes iganes tahab päästa oma elu …

Mt 16:24–27

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.“ 

Kes iganes tahab päästa oma elu … kaotab selle! Sellise seisukohaga mittenõustumine on üpris loomulik reaktsioon. Niimoodi ei peaks ju asjad käima, sest püüdleme siin ilmas kogu aeg parema ja pikema elu poole. Teadlased teevad iga päev imelisi avastusi, mille tulemusena töötatakse välja järjest uusi ja paremaid abivahendeid ning ravimeid, mis aitavad pikendada eluiga ja päästa elusid. Riigid panustavad suurel hulgal raha, et inimeste igapäevaelu ohutumaks muuta. Päästjad ning kiirabitöötajad on ööpäev läbi valmis inimesi abistama, et elu ei saaks kaotatud. Lood imelistest pääsemistest ja uudse ning kalli ravimi tõhusast toimest, mille abil on saanud keegi raskest haigusest võitu, teevad südame soojaks.

Samas on meie ümber palju lugusid inimestest, kes on õnnetuse läbi hukkunud või raske haiguse tagajärjel surnud või esialgse paranemislootuse järel on tulnud siiski kiire kustumine ja siit elust lahkumine. Samuti on kurb tõsiasi, et on palju neid, kes ei ole suutnud selle elu koormat kanda ning on ise oma elu lõpetanud. Selliste lugude taustal on omakorda inimesed, keda sellised rasked olukorrad otseselt puudutavad, ning on ka need, kes püüdsid anda endast parima, et päästa elusid. Kas tänasest kirjakohast lähtudes on abistajad, kes on andnud oma oskused ja energia selleks, et hädas olijate eluiga pikendada, siis tegelikult neile inimestele karuteene teinud ja aidanud neil elu kaotada? 

Sellega ei saa kindlasti nõustuda, sest Jeesus räägib Inimese Poja tulekust ja meie valmisolekust selleks kohtumiseks, mitte sellest, et kellegi elu päästmine oleks vale või mõttetu. Ka Jeesus tervendas haigeid, vigaseid ja kurjast vaimust vaevatuid, sest talle on antud kõik meelevald taevas ja maa peal (Mt 28:18). Kuid Jeesus ei olnud inimeste keskel mitte lihtsalt tervendajana, vaid ta kuulutas evangeeliumi Kuningriigist ning kutsus inimesi valmistuma selleks hetkeks, kui nad peavad seisma maise elu ja igaviku piiril.

Jeesus ise oli valmistumas surma minekuks, kuid temalegi ei olnud see kerge. Ta pidi seda teed käima ja võtma oma risti kanda. Jeesus teadis, et ta peab kaotama oma maise elu, sest muidu ei saa ta pärida igavest elu. Kui ta peaks aga tahtma säilitada maist eksistentsi ning ristisurma teekonna eest põgenema, siis teeks ta oma hingele kahju ja laseks saatanal enese üle meelevalda saada. Surm jääks ikka, kuid ülestõusmise hommikut ei tuleks. Elu päästes oleks ta kaotanud päris elu.

Hingest ja sellele kahju tegemisest rääkimine on muidugi teema, mille puhul võivad paljud kosta, et jutt igavesest elust ja hingest, mis pärast surma edasi elab, on täielik jama. Tõepoolest, tõestada seda kuidagi ei saa. Samuti ei ole võimalik mingisse valemisse paigutada lähedase inimese kaotatud elu pärast kogetavat hingevalu. See lihtsalt on ja tekitab suurt ängi ning võib hingevaevas olija elugi ohtu seada. Tõenäoliselt on kõik inimesed, olgu nad usklikud või mitte, tundnud mingit hingevaeva. See on olukord, kui tunneme ennast olevat justkui kellegi teise meelevallas ja ei suuda ise midagi teha või muuta. Aga Jeesus kutsub meid ennast tema meelevalla alla andma. Ta ütleb: „Kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle“ (Mt 16:25). 

Tõelise elu leidmiseks tuleb saada alandlikuks, sest muidu ei ole võimalik oma mina ära salata ja oma risti õlgadele võtta. Kõige hirmutavam on seejuures, et see on päris oma rist ja me teame kõike seda, mis sel ristipuul koormaks on. Jeesusele järgnedes muutuvad need koormad aga palju-palju kergemaks, sest me teame, et meie ei saa nagunii seda lunahinda tasuda. Saame aga lapseliku usaldusega südamest laulda: „Olen Isa lapsi, / Taevakuninga, / krooni pärin korra eluriigis ma“ (Jeesusele laulan, KLPR 276 Harri Haameri algne tõlge). Ja kohe hakkabki kergem, sest ma olen tunnistanud, et olen Isa laps. Ma ei ürita iga hinna eest päästa ennast kõigest, mis võib minu toredat kulgemist sel eluteel häirida, sest sel kõigel võib olla igavikuline elu päästev tähendus.

Aamen.

 

 

 

 

Siimon Haamer,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja