Kes peab vastu lõpuni, see pääseb

Jeesus tuli pühakojast välja ja läks edasi. Ja ta jüngrid astusid tema juurde talle pühakoja hooneid näitama. Jeesus hakkas rääkima ja ütles neile: «Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!» Aga kui Jeesus istus Õlimäel, astusid jüngrid ta juurde ja küsisid omavahel olles: «Ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?» Ja Jeesus vastas neile: «Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! Sest paljud tulevad minu nime all, öeldes: «Mina olen Kristus!» ja eksitavad paljusid. Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja on näljahädasid ja paiguti on maavärinaid. See kõik on aga sünnitusvalude algus. Siis antakse teid ahistusse ja teid tapetakse ja te saate kõigi rahvaste vihaaluseks minu nime pärast. Ja siis pahandavad paljud ja reedavad üksteist ja vihkavad üksteist. Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid. Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb. Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.
(Mt 24:1–14)

Kirjeldatav sündmus toimus mõni päev enne Jeesuse vangistamist Jeruusalemmas. Ta oli triumfaalselt pealinna saabunud, kaubitsejad templist välja ajanud, vaielnud seal ülempreestrite, vanemate, variseride, saduseride ja kirjatundjatega ning õpetanud rahvast. Seejärel ennustabki ta templi hävingut, hoiatab vale­prohvetite eest ja kuulutab ette tulevasi sündmusi. Markus (13. ptk) edastab Jeesuse sõnu pisut täpsemalt – teades ette oma peatset surma, ennustab oma pooldajate tagakiusamist, manitseb õpilasi kindlaks jääma, kuid lubab, et need, kes lõpuni vastu peavad, päästetakse.
On see tulevaste asjade ettenägemine?
Futuroloogid ennustasid poole sajandi eest lendu Marsile 1980ndatel ja mehitatud tähelaeva starti umbes aastal 2000. Kahjuks pole see täitunud. Füüsiline surematus pidi saabuma 2100. a.
Hoolimata üksikisiku jaoks peibutavatest võimalustest ei tea, kas on mõtet soovida võimet, mis meie maailma kaosesse paiskaks. Õnneks pole täitunud ka senised maailmalõpuennustused, ammugi mitte marksistide utoopilised visioonid, nagu näiteks Nõukogude Liidus kommunismi saabumine 1980. aastaks. Tulevasi asju inimene siiski täpselt ette näha ei suuda.
Ent Jeesus kui Jumala Poeg teadis oma saatust ette, tulevik oli Talle üleloomulikul viisil avatud. Teiselt poolt, Jeesuse kui inimese geniaalne mõistus suutis ka oma ajastu lähiajaloo saabuvaid sündmusi (algkoguduse liikmete katsumusi, Juudi sõda, Jeruusalemma hävitamist Tituse poolt 70. a ja kristlaste massilist tagakiusamist) ekstrapoleerida. Niisiis tuleb kindlasti kõnesse nii ajalooline kui ka eshatoloogiline ja hiliastlik tõlgendus.
Hoiduge valeprohvetite eest, hoiatas Jeesus.
Religioonid ja filosoofiad on õpetanud palju head ja õiget, igaüks omamoodi – kultuuriomaselt. Häid õpetusi on palju, aga tõlgendajad on erinevad.
Teame valeprohveteid, kes on kergeusklikele lubanud «inimkonna helget tulevikku» või «tuhandeaastast Reich’i». Noorukist võib saada valeõpetaja mõjul ajupestud enesetaputerrorist, kes külvab surma ja hävingut. Me kõik teame, miks on kurikuulus 11. september 2001.
On ka õpetajaid, kes esindavad võõrast usundit, aga tegelikult kuulutavad head ja õiget. Paljud ehmatasid, kui dalai-laama 3. oktoobril 1991 Tartu ülikooli aulas mainis, et Jee­sus Kristus oli ka bodhisattva. See on inimene, kes püüab oma tegevusega kõiki olendeid päästa kannatusest. Järele mõeldes on bodhisattva Lunastaja!     
Hea õpetaja, õige tõlgendaja tuleb ära tunda. Selleks on tarvis nii mõistust kui ka südant. Üht teiseta ei ole. Mõistust arendame teadmisi kogudes, aga kust tuleb südameharidus?
Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: «Igas inimeses võitlevad kaks hunti, üks on kuri ja teine hea.» Poisike jäi mõttesse ja küsis: «Aga kumb hunt siis lõpuks võidab?» – «Eks ikka see, kumba sa toidad,» naeratas vanaisa.
Jeesus ütles ju sama, ainult teiste sõnadega.
Inimene peab eluaeg kestvat võitlust heakssaamise, seesmise puhastumise ja kirgastumise nimel. Võitlust puhta südametunnistuse nimel. See on võitlus, mis määrab inimindiviidi tähenduse ajaloos ja lõppeks ka tema saatuse.
Siin toetab inimest tema usk. Credo, ut intelligam – usun, et mõista, ütles Canterbury Anselm. Usk, et tõtt ära tunda, usk, et tõe juurde ka kindlaks jääda. Usk hea Jumala armu sisse Jeesuse Kristuse läbi.
Aamen.

Tarmo Kulmar
Dr. theol., Tartu ülikooli võrdleva usuteaduse professor