Kõik on mööduv, ainult Jumal ei muutu

Jeesus ütles: „Nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.“ Johannese evangeelium 5:21

Kalendri järgi oleme astunud mihklikuu südamesse, kuid meie suviselt soojad ilmad meenutavad täna pigem südasuve. Mihklikuu on siiski juba sügiskuu ja sügis on ilus aeg, mis omakorda tuletab meelde tänu tõstmist Jumala poole kõige selle eest, mida see aasta külvamise, kasvatamise ja lõikamise kaudu on andnud.

Teisalt tuletab sügis meelde, et loodus valmistub puhkama minekuks, sest ees on pikk talv, kus kogu loodu valmistub jääma justkui sügavasse ja külma surmaunne. Sellest raskest ajast läbi minemisel tuleb meil ka end isiklikult ette valmistada. Ka Jumala ette tulemisel ja temaga koos rändamisel on oluline pidev valmistumine ja valmisolek.

Uue nädala teema „Jeesus annab elu” suunab meie pilgud selgelt Kristusele, kes on meie Lunastaja ja Päästja, tuletades meelde, et ainult tema läbi on inimesel võimalik pärida tõeline ja igavene elu. Jeesus on võitnud inimest ja kogu loodut rõhuva surma. Pühakiri tõotab, et kõigil Jeesusesse uskujail on lootus, mis kannab üle surma läve ja kord tuleb aeg, kus kogu loodu vabastatakse surma orjusest.

Pühapäeva jutluse aluseks olev kirjakoht prohvet Jesaja raamatus (Js 26:12–14,19) on kõnekas meeldetuletus, suunates täna meiegi pilgud Eestimaa ja eesti rahva ajaloole. On meiegi rahvas kogenud rõhumisi erinevate maiste isandate poolt ning see avaldab mõju tänini.

Samuti on meiegi rahvas kogenud vaimuliku ärkamise tulemusel märgatavat rahvaarvu kasvamist, mida ajalugu kinnitab. Selle tulemuseks on omakorda olnud ligimese märkamine ja rahvuslik ärkamine ning meie oma iseseisev Eesti Vabariik. Millegipärast on Jumal meie rahval lubanud püsida ja kinkinud ka selle imeilusa maa, millel on täna oma kindel piir.

Tänane aegki on meile Jumala poolt usaldatud ja kingitud. Meie osa ja vastutus on igaühel sellesse eesti rahvakillu ajalooraamatusse oma panus anda, lootuses, et need lõigud, leheküljed või peatükid, mille kirjutame ja seljataha jätame, ei ole täis häbi ja piinlikkust, vaid seda, mis toob au ja uhkust meie eelkäijatele, tulevastele põlvkondadele ja eelkõige pühale kõigeväelisele Jumalale, kelle armukätel me praegu oleme.

Täna tasub küsida, mis või kes ütleb sinu elus viimse sõna. Millised väärtused valitsevad sinu elus ja määravad selle suuna? Piltlik näide sellest on see, et kui sa öösel ärkad, siis millele mõtled, kas see mitte ei reedagi seda, kes või mis meie elus tegelikult valitseb.

Tõsi on, et me ei ole saanud siin elus palju asju ise valida. Pole saanud valida aega, oma sündimist, vanemaid, rahvust ega ka nahavärvi ja kodu. Jumalat tundma õppides oled märganud ja tead, et elu ja kogu loodu on püha, mida tuleb hoida, kanda ja edasi anda. Sõna püha eeldab selle lahti mõtestamist isiklikult.

Sõna püha Piibli kontekstis eeldab puhtust, aukartust, armastust ja Jumala tundmist ning lähtuvalt sellest tuleb teha Jumala kutsutud rahval need valikud, mida saame otsustada täna. Täna on ühed valikud ja võimalused, homme aga ei pruugi neid enam olla. Aeg läheb rutuga ja olukorrad võivad muutuda igal hetkel.

Kingitud aeg liigub ainult ühes suunas halastamatult. Kunagi tuleb kõigi jaoks viimne tund, tuleb ka mulle ja sulle. Hea teeline, Jumalaga koos elades kuulata seda sisemist sügavat ja tihti valusat häält, mis sinuga räägib.

Vahel ehk arvad, et räägid iseendaga, kuid samas tunned, et see pole nii. Sa räägid kellegagi, kes on alati sinu sees olnud, kes annab sinu tegudele hinnangu, laidab ja kiidab sind, õpetab sind, et saaksid targa südame. Kuid sageli kahtled, kas tema, keda sa võib-olla oled õppinud pidama Jumalaks, näeb ikka sinu häid soove.

Kas ta kuuleb sinu palveid, sest sa tead, et mitte igaüks, kes palub, ei saa, mitte igaüks, kes otsib, ei leia, ja nii mõnedki uksed, millele oled koputanud, on jäänud suletuks. Kuidas uskuda, et see, kes usalduse ja vaikuse hetkedel sinuga räägib, on just Jumal? Ja et ta just sinu palveid kuulda võtab.

Püha Teresa on öelnud: „Mõista nüüd, et kõik on arm. Kõik on Taevaisa otsene armastuse tulemus. Kõik keerulisused, vasturääkivused, alandused, raskused, hingehädad ja vajadused. Kõik, sest nende läbi õpetab Jumal leplikkust. Kõik on arm, sest kõik on Jumala kingitus. Ning milline poleks ka meie elu olemus ja ette tulevad ootamatused, armastavale südamele on kõik hea.“

Ära lase siis ennast millestki segada. Ära lase end millelgi hirmutada. Kõik on mööduv, ainult Jumal ei muutu! Katsumuste kaudu saavutad kõik, kuid see, kellel on Jumal, leiab, et ta ei vajagi enam midagi. Jumalast üksi on küllalt.  Lõppeks vaid palun: Jeesus, kes Sa meie eest oled kannatanud, ole meile armuline! Aamen.

Kristo Hüdsi

Lääne-Nigula koguduse õpetaja