Kolmainu Jumal, ka masinast

Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: «Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!» Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga. Ja ma ütlesin: «Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.» Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: «Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.» Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: «Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?» Ja ma ütlesin: «Vaata, siin ma olen, läkita mind!» Ja tema ütles: «Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!» Aga mina küsisin: «Kui kauaks, Issand?» Ja tema vastas: «Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad. Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd. Aga ta känd on püha seeme.»

Js 6:1-13

Hea lugeja, usun, et me kõik ihkame vahel Sündmust, mis meie elu hallivõitu reaalsuse templieesriide ülevalt alla lõhki käristaks, et saaksime räbalate vahelt astuda läbi millessegi uude. Või vähemalt seda uut silmatagi. Egas muidu otsustanud Neo «Maatriksi» triloogias omal nahal tundma õppida, kuhu jäneseurg viib.

Meie maailmas on küll palju imetabast, aga järjest vähem imelist. Looduse asemel on meil kaubanduskeskuse väljamüügid, Loodu asemel kivilinnad, suhtlemise asemel ärisuhted ning koostööprojektid ja inimliku läheduse asemel piiksuvad plastikasjad, mille nuppe vajutades tekib illusioon suhtlemisest, osadusest ja kuuluvusest.

Luues omi imesid, oleme oma eludest järjest kaugemale tõrjunud Imelisuse. See algas esimeste kolisevate ja tossavate masinate leiutamisega, mille aur ja müra varjutasid meeltest teadmise, et Jumalata poleks ei auru, ei tossu ega ka meid, leiutajaid. Iga uue sammuga on tehnoloogia lubanud meile rohkem teadmist ja vabadust, andnud aga võõrandumist, üksildust ning probleeme, mille olemasolust meil varem aimugi polnud. Rohkem kui kunagi varem on meil tänapäeval vaja Ilmutust, kõigest üle ulatuvat sõnumit, mille läkitaja isik ei tekitaks kelleski kahtlust. Rohkem kui kunagi varem on meil tarvis pühkida meelest muu, et selle sõnumi vastuvõtuks valmis olla.

Jesajal oli lihtne – tema vaimustus asjust, millest vägevamaid võime näha pea igas uues linateoses. Moosesel oli lihtne – tema lasi end heidutada põlevast põõsast, mille meie saaksime küllap reprodutseerida kõige triviaalsemate pürotehnika vahenditega. Ja ometi pole meie igatsus üleloomuliku järele kuhugi kadunud, pigem vastupidi – tänapäeval on lõputult liikumisi, mis üleloomuliku üht või teist tahku tabada püüavad. Tabamata Ime.

«Harry Potter» on hea, sest ta suunab me mõtted materiaalsuse kammitsaist sinna poole, et «on asju rohkem maal ja meres, kui kogu teie teadus unes näeb». Ursula Le Guin ja tema «Meremaa triloogia» on veel paremad. William Gibson ja tema loodud küberpunk ning «Maatriks», ilmselgelt Gibsonist mõjutatud, on vajalikud, kuna aitavad hoiduda meid laastavaist asjust veel enne nende teket.

Metsas üksteise pihta värvipüssist lasta on hea, kuna annab meile võimaluse reaalsusse loovamalt suhtuda, end proovile panna ning õppida tundma ja arvestama kaasinimest enda kõrval. (Usu)müügimehe tuppalaskmine võib osutuda hukatuslikuks, kuna sunnib meid kulutama ressursse, mille hankimiseks oleme sunnitud kulutama energiat, mida võiks kulutada hoopis millelegi muule. Euroopa Liiduga liitumine on osutunud problemaatiliseks, kuna nüüd saame Brüsselist teada, kui palju me iseseisva riigina võime suhkrut omada. Tule, Jumal, appi!

Ja appi Ta tulebki. On kolmainupüha, võimalus kiita Jumala imelisust. Jesaja jahmatus pole kuhugi kadunud, see on endiselt meiega.

Tänapäeval on meil interneti kaudu juurdepääs suuremale hulgale rõõmusõnumi kuulutajaile ja kuuljaile kui kunagi varem. Chati, SMSi ja mille iganes muu kaudu on meil suurem võimalus kuulutada seda rõõmusõnumit kõigile neile, kellega koos moodustame inimkonna planeedil Maa.

Nendega on nagu kõigi muude Jumala andidega: neid võib mitte kasutada, kurjasti kasutada – või kasutada. Meie maailm on kommunikatsiooniviiside arenguga muutunud väiksemaks kui kunagi varem, päris pisikeseks, ehk globaalseks. Proportsionaalselt vabadusega suhelda ja kuulutada suureneb meie kohustus mitte saada komistuskiviks kaasinimesele, mitte saada lühinägelike ja hetkekasumist tingitud otsustega rikkujaiks sellele maale, mille headeks peremeesteks ja hoolekandjaiks oleme määratud juba Vanas Testamendis.

Ennekõike, et loobuksime lõpuks ometi laskumast lasteraamatu tasemele stiilis «siledad omad, karvane võõras» ning kasutaksime oma hävingupotentsiaali asemel meile Jumalast antud võimet üles ehitada ning luua. Et Kolmainu Jumala vägi saaks ilmsiks meis ja läbi meie kõiges meid ümbritsevas. Aamen.

Allan Taruste,
E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja