Koroona eriolukord ja kiriku toimetulek
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Märksõnad: Mõttevahetus / Number: 21. oktoober 2020 Nr 40/41 /
Kahe kuu vältel kestnud eriolukord seadis piirid koguduseelule. Piiratud olid nii jumalateenistused kui kiriklikud talitused. Kas sellised piirangud on põhjendatud? Kuidas mõjusid need koguduseelule? Mil määral võib riik sekkuda kirikuellu? Milline on meie vastutus selles olukorras?
Need on küsimused, millele täna otsime vastuseid, eriti mõeldes, et sügiskülmade tulekuga ja haiguste leviku kasvuga võib see kõik korduda. Eesti Kirikuga jagasid oma mõtteid eriolukorrast, haigusevastastest meetmetest ja piiridest kolm EELK vaimulikku.
Kaido Soom,
Ajalehe Eesti Kirik teoloogiline konsultant, Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor
Usaldus ametnike vastu ja vastutustundlik käitumine
Usaldan oma ala asjatundjaid. Vaimulike koolitus hõlmab ka jumalateenistuste pidamist. Eeldan, et viroloogide koolitus hõlmab toimetulekut erinevate viirustega. Arvan, et vaimulikel on mõistlik juhinduda nendest reeglitest, mis Eesti valitsus ja kirikuvalitsus on kehtestanud, toetudes oma ala asjatundjate nõuannetele ja soovitustele.
Kevadise eriolukorra ajal võis meedia kaudu saada osa erinevatest arvamustest ja lähenemistest jumalateenistuste pidamisele Eestis ja killukesi ka mujalt maailmast. Kui enamik kogudusi pidas kinni soovitustest jumalateenistusi eriolukorra ajal mitte pidada, siis leidus ka erandeid. Meediastvõisime lugeda ja kuulda ühest Lõuna-Korea kogudusest, mille jumalateenistusest sai alguse suur nakkuskolle. 17. augusti Postimehe artiklist „Kolle kirikukoguduses sunnib lõunakorealased koduseinte vahele“ võis lugeda, et toonane suurim nakatumiskolle kogu riigis oli seotud Souli Sarang Jeili kirikuga, mille liikmete seas leidis kinnitust 315 nakatumist ja koguduse 3400 liikmel paluti jääda karantiini. Positiivse koroonaviiruse proovi oli selleks ajaks andnud iga kuues koguduse liige, sealhulgas ka koguduse pastor.
Eestis ei ole teada ühtegi nakkuskollet, mis oleks seotud mõne koguduse jumalateenistusega. 24. septembri Delfi uudisest võis lugeda, et Lõuna regiooni kolmest koldest on üks nn matuse kolle kokku 11 inimesega. Seega on Eestis praeguseks teada vähemalt üks matusetalitusega seotud koroonaviiruse nakkuskolle.
Kogudustes on üldjuhul tarvitusele ja omaks võetud erinevad kaitsemeetmed. Kirikute sissepääsude lähedal on loodud käte desinfitseerimise võimalused. Kirikuliste hulgas on saanud harjumuseks piisava vahekauguse hoidmine. Soovijad saavad tulla kaitsemaskides. Kätlemist on vähemaks jäänud. Osas kogudustes on loobutud kätlemisest ka rahusoovi ajal, kus see varem oli tavaks. Üks suurem juurdunud muudatus on teadlik loobumine ühise karika kasutamisest armulaua jagamisel. Selle asemel kasutatakse kas oblaadi sissekastmist või üksikutes kogudustes ka eraldi individuaalseid väikseid peekreid.
On tunda, et vähem on kuulda köhimist jumalateenistustel ja muudel üritustel. Lisaks mõnesajale koroonaviirusega nakatunud inimesele on ajavahemikul 28. september kuni 4. oktoober registreeritud Eestis kokku 4360 ülemiste hingamisteede viirusnakkuse diagnoosi. Üldjuhul võivad sellise diagnoosi sümptomiteks olla nohu, köha ja kurguvalu. Kuigi tegemist ei ole ei gripi ega COVID-19 haigusega, hoiavad sellise diagnoosi saanud inimesed sel aastal rohkem avalikest üritustest eemale võrreldes varasemate aastatega.
COVID-19 haigusesse nakatumise tase on Eestis oktoobri alguses võrreldav kevadiste nakatumiste tippajaga aprilli alguses – 56,7 nakatumist 100 000 elaniku kohta 6. aprillil võrreldes 51,5 nakatumisega 100 000 elaniku kohta kahe nädala keskmisena 8. oktoobril. Seepärast tasub jätkuvalt olla ettevaatlik ja kasutada kõiki võimalikke ettevaatusabinõusid ka kiriklike ürituste korraldamisel, sh jumalateenistustel ja talitustel. Õpime erinevate viirustega koos eksisteerima ilma kirikuid ja pühakodasid sulgemata ning harjumuspärast jumalateenistuslikku elu katkestamata.
Urmas Karileet,
Käsmu, Haljala ja Narva koguduse õpetaja
Vastutus elu ees
Üle poole aasta on kogu maailmas levinud sõnum silmale nähtamatust, aga väga toimekast „tegelasest“. Viirus, mida mikroskoobi all uurides saab märgata kroonina, on palju korda saatnud. Teatud mõttes on ta suutnud maailma segamini pöörata, muutnud senise elukorralduse ja majanduse, mõjutanud suhteid ja elusid.
Kui inimene haigestub, ja seda juhtub ühe elu jooksul kordi, on see tema ja lähedaste jaoks probleem, enamikul kordadel saab haiguse puhul abi, haigestumine on alati ka vajadus oma senisest elurütmist mõneks ajaks loobuda. Plaanitud tegevused, antud lubadused jäävad tegemata-täitmata. Pahatihti pingutatakse viletsat enesetunnet eirates või haigestumise sümptomeid leevendades siiski „rajal püsida“.
Väike palavik, köha või nohu, peavalu või väsimus ei kahanda alati kiiret elutempot. Inimese organism on vägagi kohanemisvõimeline ja vastupidav! Siiski – meie väline inimene kulub (2Kr 4:16). Inimene on tervik, ihu, hing ja vaim. Tervikus on täius ja üks mõjutab teist. Aja jooksul, vananedes kehaline võimekus muutub. Iga inimene on isesugune, iga organism omalaadne, hea, kui meil on oma terviklikkusest selgus ning tunneme oma tugevusi ja nõrkusi, nii vaimsel kui ihulikul tasandil.
Koroonaviirusest on saanud meie igapäevane kaaslane ja mõjutaja. Kevadel keerati maailm lukku, harjumatu olukord puudutas iga inimest. Teadmatus ja vastuolulised sõnumid väsitasid vaimu. Pinge sellest, et midagi ebamääraselt ebameeldivat on kohe-kohe minuga juhtumas, räsis ja hirmutas. Tõenäoliselt on kevadise piiranguteaja mõjud pikaajalised ja vähemalt esialgu hoomamatud. Mitmesuguseid uuringuid lisandub pidevalt, teadmised viirusest ja tema toimimisest täiustuvad.
Mõjutanud on viirus pigem inimeste ja ühiskonna vaimset toimimist. Nõustun meie teadlaste arvamusega: Ühiskond peab valmis olema vaimse tervise probleemide tõusuks (TLÜ, Eesti elanike vaimne tervis ja heaolu. Uuringu esimese andmekogumise laine lühiraport, 2020).
Kuidas siis edasi? Meil peab olema vastutus, kõigepealt iseenese ees, oma elu eest. See vastutus algab teadmisest, mida ma ümbritsevast maailmast infona vastu võtan. Mida loen, kuulan, sest kaugeltki kõik, mis meie infoväljas kajab, pole tähelepanu vääriv, vaid mõttetu müra. Teine küsimus on, mida ma saadud teabega peale hakkan. Milleks vajan teadmist, mitu inimest on saanud positiivse analüüsi vastuse? Kas see teadmine muudab midagi minu elus, teeb mind haigeks või terveks?
Kuula spetsialisti, arsti, teadlast, oma perearsti või -õde. Hoia tervist ja puhtust, tõesti – kätepesu on oluline! Liikumine, puhkus, lähedased! Haigus on vajadus ja võimalus puhata, haigena ei pea tööle minema! Viirusest haigena ei tohi inimestega kontaktis olla. Usutavasti oleme selle viiruse pärast õppinud või meelde tuletanud tervisekäitumise aluseid. Maskist on abi, aga kasutamisel on reeglid!
On öeldud, et koroonakriis muutis maailma. Ebakindluse valu ja vaeva kõrval lisas selgust ja headust. Me elame kaduvas maailmas Jumala lastena. Silmaga nähtamatule ja toimekale viirusele vaatamata hoiab Kõigeväeline loodud maailma. Selles ei ole põhjust kahelda. Jumal on andnud meile tarkuse ja valikuvabaduse igas päevas, headel ja kurjadel aegadel. Valikuid teen mina ise, aga kannab mind mu teel Jumal. Tema armu ja õnnistust ei tee küll miski tühjaks. Usk sellesse, et miski ei suuda mind lahutada Jumala armastusest, saab erilistel aegadel tähenduse. Usu läbi suudame paremini kinnitada oma tervist.
Jumalaga koos on hea ja tervist kosutav elada, ehk seda on märgatud ka väljaspool kiriklikku organisatsiooni: Vaimne tervis on heaoluseisund, mille korral inimene mõistab oma võimeid, saab hakkama igapäevaste pingetega, suudab produktiivselt töötada ja anda panuse ühiskonda. (World Health Organization, 2018.)
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja, Võru praostkonna abipraost, Tartu tervishoiu kõrgkooli III kursuse üliõpilane
Kirik peab täitma oma ülesannet, minimeerides nakkusohtu
„Meie jaoks on pühakiri kõrgemal põhiseadusest või vähemalt on nad kooskõlas,“ ütles peapiiskop Urmas Viilma hiljuti usutluses ERRile. Olen ka ise olnud alati seda meelt, et kristlase jaoks on esikohal Jumala tahe ja sõna. See on Piibli selge õpetus: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29).
Kirik järgib riigivõimu korraldusi, kui need on seaduslikud ja ei lähe vastuollu sellega, mida pühakiri õpetab. Esimesed kolm sajandit tegutses kristlik kirik piltlikult öeldes põranda all, keeldudes ohverdamast keisrile.
Tänavu kevadel keelasid võimud rahvatervise kaalutlustel kirikutes avalike jumalateenistuste pidamise. On teada, et viirus võib jõudsasti levida suletud ruumis, kus kõneldakse või lauldakse valjusti. Kas sellises olukorras peaks jumalateenistustest või vähemalt laulmisest loobuma? Kindlasti tuleb vaimulikel ja kogudustel hästi läbi mõelda, kuidas minimeerida nakkusohtu. Samas ei saa kirik loobuda ülesandest, mille Jumal talle andnud on – kuulutada sõna ja jagada sakramente. Pealegi on koguduse kooskäimine Jumala tahe: „Sina pead pühapäeva pühitsema“ (vrd Hb 10:25).
Näiteks armulauda on võimalik jagada vajalikke ettevaatusabinõusid tarvitades, ilma et kannataks talituse pühalikkus või sakramendi toime. Paljudes kirikutes kastetakse oblaat karikasse ja asetatakse armulaualise keelele. Seda tehes kasutavad vaimulikud vajadusel ühekordseid kummikindad ja maske.
Maapiirkondades, kus kogudused on sageli väikesed ja kirikuhooned suured, on jumalateenistusel vahemaa hoidmise nõuet kergem järgida kui linnades, kus rahvast rohkem. Samas on linnades paremad võimalused, pidamaks rohkem jumalateenistusi, et inimesi hajutada. Seega on hea tahtmise juures ka pandeemia ajal võimalik kirikuelu jätkata.
Oluline on, et kirik ei loobuks kergekäeliselt sellest, milleks ta läkitatud on, ja et ka inimesed ei jätaks viirust kartes end ilma sõnast ja sakramendist.
Veiko Vihuri,
Karja, Pöide ja Saaremaa Jaani koguduse õpetaja
Eriolukord ja selle mõjud
Eesti valitsus kuulutas välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas 12. märtsil. Keelati avalikud üritused, mille hulka kuulusid ka jumalateenistused.
Avalikke jumalateenistusi ei saanud pidada kuni 10. maini, seejärel sai neid pidada piirangutega.
Juunis anti riigi poolt võimalus taotleda kriisiaegsete mõjude leevendamiseks mõeldud toetust.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik sai valitsuselt toetust 560 000 eurot. Toetust said kogudused, praostkonnad ja kirikukeskus. Viis kogudust loobusid toetusest, nendele ette nähtud toetuse jaotuse otsustas vastav praostkond.
SA EELK Tallinna Diakooniahaiglale ja EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö SA-le eraldati kokku 6000 eurot, mida konsistoorium jagas järgmiselt: haiglale 5000 eurot ning diakoonia- ja ühiskonnatöö sihtasutusele 1000 eurot.
