Kristlase kohus on arvestada teistega

Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette, nagu on kirjutatud: «Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.» Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma. Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!
Rm 14:10-13

Apostel Paulus toob Rooma kirja neljateistkümnendas peatükis esile probleemi, mis puudutab valusalt mitut kogudust. Alates nelipühadest oli algkogudusega liitunud tuhandeid inimesi. Kõik need inimesed olid küll enam-vähem sama meelt usualuste üldistes põhimõtetes, aga mida aeg edasi, seda olulisemaks tõusid usus seisukohalt teisejärgulised küsimused, näiteks õige toitumise küsimus.
Kuna vähetähtsam hakkas juba varjutama koguduse põhieesmärkide saavutamist, tuli apostlil selles osas selgitustööd teha. Küsimus ei olnud siis üksnes söömises ja joomises, vaid näiteks selles, kas pühapäeval võib tööd teha või mitte. Tänapäeval esitatakse ikka ja jälle kristlaskonna keskel taolisi küsimusi, kas kristlane võib tarvitada alkoholi, suitsetada või näiteks tantsida?
Paljud pidasid tollal ja peavad tänapäeval kindlamaks hoida nendes asjades konservatiivset joont. Kaasaja kontekstis on huvitav see, et algkoguduses peeti lihatoitudest hoidujaid usus nõtradeks. Tugevad olid seevastu need, kellel oli piisavalt usku, et nad võisid kasutada oma vabadust, ilma et oleksid seda kasutanud valesti. Tundub, et Paulus ise on hingesugulane rohkem viimastega. Samas ei anna ta õigust kummalegi poolele: «Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud» (14:3).
Tundub, et usus «tugevad» olid koguduses enamuses. See andis võimaluse küsida vähemuse suunas vaadates, kas usus «nõtru» üldse saab tunnustada koguduse samaväärsete liikmetena. Selliseid erimeelsusi ühe püha kristliku kiriku sees on olnud enne ja esineb ka tänapäeval. Lugesin hiljuti huviga Jaanus Plaadi koostatud raamatut Saaremaa koguduste elust paari viimase sajandi jooksul.
Loetust selgub, et omaaegne priilaste liikumine vastandas end üldkirikule, pidades õdedeks-vendadeks vaid nende koosolekutel käivaid inimesi. Palvelised kinnitasid, et nad on juba patust vabad erinevalt preestritest ja pastoritest, kes oma patususe tõttu ei või kellelegi lubada pattude andestamist. Priilaste endi võimalikes pattudes polevat süüdi mitte nemad ise, vaid nende liha. Olles aga vallatud Pühast Vaimust, saavat nad kohe oma patud andeks. Sellest lähtuvalt väitnud priilased, et neile polevat miski keelatud, kuna Jumal kõik kordasaadetu neile samal hetkel andestavat.
Tänapäeva kristliku maailma omavahelise osaduse nähtavaks tunnuseks on ühine armulaud. Ometi ei valitse ühine armulauaosadus veel kõigi kirikute vahel. Mõnikord tekib lahutav vahe ka ühe kiriku sees. Näiteks tekitas meie põhjanaabrite kirikus poleemikat pretsedenditu juhtum, kus naisvaimulike vastaste kilda kuuluv Luterli fondi või sihtasutuse poolt peetud jumalateenistuse armulaual ei lubatud osaleda Helsingi piiskoppi Eero Huovist, kuna viimane tunnistab naisordinatsiooni.
Apostel Paulus annab üsna ühemõttelise käsu: meie seisukohalt nõdrausulist tuleb vastu võtta kristliku vennana. Teda ei saa vastu võtta seepärast, et siis temaga vaielda ja väidelda, näidates välja tema seisukohtade ekslikkust, vaid tal tuleb lasta jääda oma seisukohtade juurde. Meist erineval seisukohal olevat inimest ei saa alahinnata või nimetada tema vaateid piiratuks.
Nii nagu enamus ei tohiks oma seisukohti peale suruda vähemusele, eeldab apostel, et ka vähemus ei muuda oma põhimõtteid kõiki puudutavaks seaduseks ja õndsuse tingimuseks. Kui siis keegi loobub südametunnistuse järgi millestki, mida teised hea südametunnistusega kasutavad, siis tuleb tema tõekspidamisse suhtuda austusega. Otsustav on vaid see, kas seda tehakse Issanda ehk Kristuse pärast selleks, et püsida Temaga osaduses. Kui Paulus toob oma arutellu surma temaatika, siis asetab see tekkinud vaidluse õigesse suhtesse. Ei lähe kaua aega, kui igaüks meist astub Jumala kohtu ette, kellele meil tuleb aru anda endast ja mitte teistest.
Me kõik oleme teel Jumala kohtujärje ette, kus peame jätma oma teekaaslastele õiguse vastutada oma tegude eest ise. Muidugi ei tähenda õigekssaamine usust seda, et võime elada nii, kuidas ise paremaks peame. Jumal ütleb patuse kohta oma õigeksmõistva otsuse ainult Kristuse pärast, kuid patu mõistab Jumal hukka. Kui arvame, et oleme usus tugevad, siis peame käituma nii, et see ei kurvastaks meie kõrval elavaid usukaaslasi.
Usulise küpsuse tunnuseks pole see, kui sa teist kristlast tema konservatiivsete vaadete pärast halvustad. Küpsest usust tunnistab see, kui sa kaaskristlase «kitsaste» arusaamiste pärast oma vabadusi piirad. Seetõttu on loomulik, et kristlane ei arvesta mitte ainult konkreetse teo tagajärjega enda suhtes, vaid ka sellega, millist mõju avaldab tema käitumine teisele. Me ei saa käituda alati põhimõttel: mul on õigus! Mõnikord tuleb armastuse ja rahu huvides järele anda, muidu oleme oma vabaduse nõudmisega vabaduse variserid.
Lõpuks on hea meeles pidada, et kristlastena ühendab meid kõiki ristimine. Kuulume oma erinevustele vaatamata nende hulka, keda Jumal oma Poja surma ja ülestõusmise läbi on vastu võtnud oma rahva hulka. Seetõttu elagu igaüks talle antud usu mõõdu kohaselt ja kandku Jumala ees vastutust. Apostel ei ütle kuskil, et pange teineteisele koormaid juurde, vaid ütleb: «Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust» (Gl 6:1).
Anti Toplaan,
Kuressaare koguduse õpetaja