Kristus on kõiki kristlasi arvanud vääriliseks osalema Tema töös

Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!” Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.” Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid. Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!” Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.

Luuka evangeelium 5:1–11

Nüüdsest peale jätsid nad maha kõik ja järgnesid Jeesusele. Jätsid maha oma tavapärased elud, tööd ja tegemised ning järgnesid prohvetile, kes kuulutas Jumala sõna ja tõotas igavest elu kõigile, kes teda järgima hakkavad.

Neli esimest Jeesuse poolt kutsutut, kes mitte aga ei jäänud viimasteks: tema oma tädipoeg Johannes, tolle vend Jaakobus ning loomulikult Siimon Peetrus ja tema vend Andreas. Kõik head kalamehed, kellele oli Jumal ettehooldusena aga määranud hoopis teise ameti. Palju tähtsama, kuigi samade oskustega, mis kalamehel peavad olema.

Ühest neist sai lausa kristliku usu kalju (Siimon Peetrus) ja tema vennast misjonär, kes tõi inimesi Jeesuse juurde (Andreas), kolmandast esimesena hukatud märter (Jaakobus) ja siis muidugi Johannes, kellest sai Jeesuse ristisurma järel neitsi Maarja eestkostja ja justkui Jeesuse maine pärija, kes ainukesena märtrisurma ei surnud, kuigi ka teda üritati korduvalt tappa.

Armastuse apostel. Vot sellised ametid oli Jumal Jeesuse jüngritele hoopis välja valinud. Ja ega me keegi tea, kuhu jõuame välja oma eluteel, mida hoopis teiste mõtete ja ootustega oleme alustanud. Nii ka need mehed. Lähed lihtsalt kalale, aga satud hoopis inimesi püüdma palju suurema eesmärgi nimel kui pelgalt leivakõrvase hankimine.

Eks see neile tavalistele maameestele oligi suur muutus. Jätta maha oma tavaline rutiinne elu ning astuda oma südametunnistuse ja usu pärast mingis mõttes tundmatusse. Aga see oli ka piiritu usaldus praktiliselt võõra inimese vastu. Mis siis, et see võõras oli mõnele sugulane, aga ega teinekord neid sugulasigi eriti hästi tunne.

See hetk, mida aga Luukas kirjeldab oma evangeeliumis, oli eelkõige Jumala enda kutse oma Poja läbi neile esimestele jüngritele, kellest hiljem said apostlid ja Jeesuse õpetuse (Jumala sõna) vankumatud edasi kuulutajad.

Eks nad olid ju muidugi kuulnud suurest prohvetist ja imetegude tegijatest, aga nii neil toona kui ka meil praegusel ajal, kõigil kipub olema see uskmatu Tooma sündroom, et kui ikka käega katsuda ei saa, siis ei usu kohe mitte. Isegi sellest ei piisa, kui suur rahvahulk on tulnud või tuleb Jeesuse õpetust kuulama ja tahab tema sõnu või õigemini Jumala rõõmusõnumit kuulata. Me kipume ikka inimestena kahtlema ja mõtlema, et ah, mis see mind puudutab. Aga puudutab ikka küll. Kuid siis kipub juba hilja olema.

Niimoodi pidi ka Jeesus ise sedasama usku kuidagi turgutama ja näitlikustama ning mis saab veel olla parim viis, kui anda kalamehele selline saak, mis võtab „hinge kinni“ ja mille sarnast pole kunagi ligilähedaseltki püütud. Ja seda keset päeva, kui vesi on juba soe ja kalad tavaliselt magavad. Ilmatarkus ju ütleb, et kalu püütakse jahedamast veest ja pimedamal ajal.

Aga näe, sündis ime. Siimon (Peetrus) mõistis kohe, et see tegu ei saa olla mitte inimese, vaid Jumala enda tegu, sest keegi muu ei suuda enda tehtud loodusseadusi eirata kui ainult Jumal ise. Ta mõistis hetkega, et see inimese poeg, kes nii teeb, on püha ja Jumala saadik, ning tema on vaid vaene patune hing, kes ei vääri isegi sellise inimese kõrval seismist, sest Jumal ju ometigi ei tee patustega tegemist.

Hiljem Piiblit lugedes muidugi mõistame, et Jeesuse eesmärk oligi patuseid meeleparandusele kutsuda, sest me kõik oleme pattu teinud ja Jumala aust ilma jäetud. Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele” (Luuka evangeelium 5:32).

On apostlite pühapäev ja meenutatakse kõiki apostleid. Erinevatel aastatel räägivad erinevad kirjakohad apostlite ja prohvetite kutsumisest ning Kristuse jüngri ülesandest laiemalt. Kristus on tegelikult kõiki kristlasi arvanud vääriliseks osalema Tema töös.

Kuuletudes Jumala sõnale saame me kõik osa uuest elust Kristuses. Nii sina kui mina. Minul kui hetkel kõige värskemalt ametisse pandud EELK koguduse õpetajal peaks ju olema see „marssalikepike“ paunas, et pürgida kuhugi kõrgemale. Aga näe, ei ole. Mulle meeldib olla lihtne maakoguduse õpetaja ja püüda jüngrina inimeste hingi nii, nagu oskan, ja nii, et see eelkõige neid endid kõnetaks.

Et seeläbi võita Kristusele juurde uusi jüngreid. Ja kuhugi kõrgemale ma ka ei soovi pürgida. Tahan olla seesama patune Peetrus, keda valdab peaaegu surmahirm, kui ta mõistab, kui väike on üks inimlaps Jeesuse ja tema tegude kõrval.

Aamen.

Meelis Malk

Karuse koguduse õpetaja