Kui sina ainult teaksid, mis toob rahu!

Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid, öeldes neile: „Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.” Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud, ent nad ei leidnud, mida teha, sest kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates.

Luuka evangeelium 19:41–48

Tänane evangeelium räägib Jeesusest, kes läheneb Jeruusalemmale ja nutab linna pärast, nähes selle tulevast hävingut. Ta ütleb: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.“ (Luuka evangeelium 19:42)

Need sõnad kannavad endas sügavat kurbust, kuid ka suurt armastust. Jeesus ei nuta iseenda pärast, vaid ta tunneb muret Jeruusalemma – oma rahva – pärast, kes ei ole ära tundnud oma soosinguaega, pole avanud südant Jumala rahule. Ta teab, mis ootab linna ees, kui inimesed jätkavad oma elu südame kõvaduses ja tõrksuses.

Ometi on see justkui pöördeline hetk: rahu ise on nende keskel, kuid rahu sõnum jääb vastu võtmata. Nii nagu vanasõna ütleb, et tark ei torma, peame meiegi aeg-ajalt peatuma, vaatama oma südamesse ning küsima, kas oleme avanud end Jumala kutsele ja armastusele.

Jeesuse pisarad on armastuse märgiks. Need ei ole abituse, vaid kaastunde pisarad. Ka täna küsib Jeesus igaühelt meist: „Kas sina tead, mis toob meile rahu?“ Sageli otsime rahu mujalt – asjadest, saavutustest, suhetest, vaimsetest praktikatest jne –, kuid tõeline rahu tuleb alles siis, kui laseme Jumala armul end puudutada ja muuta.

Nagu eesti vanasõna ütleb: „Kes oma südant ei muuda, see rahu ei leia.“ Just südame muutumine, avatus Jumala kutsele ja armastusele on rahu eelduseks.

Edasi räägib Jeesus sellest, kuidas tempel on muutunud „röövlite koopaks“. Ta ajab välja kauplejad, tuletades meelde, et Jumala koda on „palvekoda“. Ka siin on oluline sõnum: rahu ja pühadus käivad käsikäes. Kui meie ihu – Püha Vaimu tempel – on täidetud maiste murede ja kasuahnusega, ei jää sinna ruumi Jumala rahule ega palvele.

Armsad vennad ja õed, kuidas siis edasi, kuidas me peaksime oma elu elama, et saavutada rahu oma südames ja vaimus?

Apostel Peetrus annab meile mõned juhised oma esimeses kirjas: me oleme kui äsja sündinud lapsed, kes igatsevad vaimulikku selget piima, et me selle varal kasvaksime Jumala tõotatud pääste poole (Peetruse esimene kiri 2:2).

Inimene ei vaja ju õigupoolest eluks kuigi palju. Kõik sõltub sellest, millega me oma elu seome või sisustame. Tundub, et kellele on antud, sellele ka antakse palju, ja kellele pole antud, see ka vajab vähem ning lepib piskuga.

Ja ometi on Jumal andnud inimestele ebavõrdselt, ühele rohkem ja teisele vähem andeid. Jumala ees oleme inimestena kui äsja sündinud lapsed. Meil pole võimalik teda üle trumbata ja enesele andeid juurde kaubelda.

Jumal ootab meilt ustavust, et me armastaksime teda, sest siis ta kuuleb meie häält ja meie anumist. Ta pöörab oma kõrva meie poole, kui me teda appi hüüame kogu oma eluaja. Oleme siis ükskõik millises olukorras – surmaseisundis, ahastuses või mures, halastab Issand meie peale.

Kas ei peaks me kõige rohkem siin ilmas muretsema oma hingeõndsuse pärast? Selles maailmas pole meil küll võimalik õndsaks saada, kuid Jumal on tõotanud meile seda paradiisis. Sellepärast ongi ta andnud meile oma sõna, mis on kui selge vaimulik piim.

Ta on andnud meile oma poja – Jeesuse Kristuse –, kes meid on lunastanud kõigest patust ja kuradi sepitsustest. Ta on rajanud oma Kiriku, et saaksime päästetud. Kõigeks selleks ootab Jumal meilt ustavust, muud ei midagi. Ustavust Jumala Vaimule. Ustavust meie usule. Ustavust Kristusele, kuuletumises ja alandlikkuses, pidades oma tõotusi ja lepingut. Jumal on iga päev meie lähedal ja ka öösel, ta päästab meid ning me pärime igavese elu.

Ärgem saagem Peetruse sarnaseks, kes oma abitusest salgas Kristuse kolm korda ära, enne kui kukk laulis, või kes kuuldes, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Vaid olgem kui see jünger, kes Jeesuse ära tundis ja keda Jeesus armastas.

Armsad vennad ja õed, täna tahan teid kutsuda sügavamalt vaatama oma südamesse ja järele mõtlema, kuidas Jumal meie elus tegutseb. Jeesus, rahuvürst, koputab meie südame uksele, soovides tuua rahu, mis ületab kogu meie mõistmise.

Sageli võib juhtuda, et meie palved ja igatsused on segunenud maiste murede või „kaupmehega“ meie südames, mis takistab meil täielikult avaneda Jumala armastusele ja rahule. Kuid Jeesus ootab, kutsub ja kingib rahu neile, kes selle vastu võtavad.

Ja tema armastus ei lõpe – isegi siis, kui käime pimeduses ega tunnista oma võimaluste aega, nutab Jeesus meie pärast – ta on ustav, mõistev, kaastundlik, toetav ja kingib inimesele rahu. Nii jäägu meile alatiseks meelde: „Kui sina ainult teaksid, mis toob rahu!“… Aamen.

Jaanus Torrim

Vastseliina koguduse õpetaja