Ankur Jumalasse!

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde. Matteuse evangeelium 1:18–24

Jõulud on varsti käes! Ometi me tänasest evangeeliumisõnast jõulusära ei leia. Sest see suunab meid otse asja tuuma juurde. Väline sära jääb kõrvale.

Jeesuse Kristuse sünd on Jumala tegutsemise ime, mis teostab Vana Testamendi prohveteeringud Päästja tulemisest, kes on Immaanuel – Jumal meiega – ja kes lunastab oma rahva nende pattudest. See sünd nõuab Joosepi kuulekust ja usaldust – ja kannatlikkust –, isegi kui seda on inimlikult raske mõista.

See kinnitab, et Jeesuses on Jumal ise inimeste keskel. Aga … nüüd näeme, et Jeesusel, lihaks saanud Sõnal, tuli algusest peale mängida inimeste maailmas päris karmide reeglite järgi. Kusagil luurab midagi kurja ja ohtlikku, kes muuseas end ka osavalt varjab.

See luurab Jeesust juba algusest peale. See ohustab isegi seda veel sündimata poisslast. Mõistame, miks Jeesuse sünd tekitas rõõmutormi taevas. Aga vihatormi põrguhauas.

Kuid tagasi maa peale! Hoopis Joosep on selles loos keskne tegelane. Ta on õiglane mees, kuid kaastundega. Ta on tugi. Kirjakoht algab Joosepi iseloomustusega: ta oli „õiglane”. See tähendas, et ta püüdis elada Jumala Seaduse kohaselt. Seadus nõudis, et ta lahutaks Maarjast, kes oli rasedaks jäänud enne nende ametlikku kokkuviimist (abielu oli kihlusega juba kehtiv ja sellega võrdne).

Joosep oli raske dilemma ees. Ta ei soovinud Maarjat avalikult häbistada või koguni vastavalt Seadusele teda hukata lasta. Tema „õiglus” ei olnud seaduslikult jäik, vaid seda tasakaalustas kaastunne ja armastus. Ta valis seetõttu lahenduse, mis säästis Maarjat avalikust hukkamõistust ja täiesti ilmselt ka karmimatest tagajärgedest.

See näitab Joosepi sisemist headust ja eetilist kompassi. Ta on mees, kes püüab teha õiget asja viisil, mis on teistele kõige vähem valus. Joosep pidi tegema elumuutva otsuse, aga enne seda sekkus Jumal unenäo kaudu. Joosep mõistab Jumala plaani, usaldab unenäo sõnumit.

Vana-Ida kultuuris oli nime andmine isa (või eestkostja) ainuõigus, millega laps tunnustati seaduslikult oma liini osaks. Nii kinnitab Joosep Jeesuse messiaanlikku rolli. Inglid ei räägi Matteuse evangeeliumi alguses teistega, kelle otsustest või mitteotsustest oleks võinud sõltuda edasine asjade käik, samuti mitte Maarjaga, vaid Joosepiga. See kinnitab, et Joosepil oli eriline, Jumala antud ja oluline roll: anda Jeesusele tema seaduslik koht Taaveti soos, mis on Messia jaoks hädavajalik eeldus, mida Matteuse evangeelium rõhutab.

Jeesuse sünniloo lõpp Matteuse järgi on Joosepi rolli juures kõige mõjuvam. Pärast unenägu oli tema tegutsemine kohene ja kõigutamatu. Ta lükkas oma isiklikud plaanid ja inimlikud arutlused kõrvale ning viis Jumala tahte täielikult ellu.

Ta võttis oma naise enese juurde. See oli otsustav samm. Nüüd oli Maarja kaitstud ja Jeesus kuulus seaduslikult Joosepi leibkonda. Kuid Joosepi roll ei olnud ainult Maarja kaitsmine. Tema oli seaduslik lüli Taaveti sooga, jumaliku plaani kuulekas teostaja ja Jeesuse nime (missiooni) avalik kinnitaja siin maa peal.

Tema vaikne, kuid kindel kuulekus oli vundament Jeesuse avalikule teenistusele. Ja Joosep ei ilmu edaspidi enam kusagil välja, kuna tema töö ja teenistus sai tehtud ning ta võis rahus minna.

Kannatlikkuses on midagi väga-väga suurt. Heebrea kirja autor kirjutab Iisraeli esiisa kohta: „Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.” (Kiri heebrealastele 6:15) Ja teisal kirjutab sama autor: „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.” (Kiri heebrealastele 10:36)

See on sedalaadi kannatlikkus, mis iga ristiinimese eluskeemiks hästi sobib. Kannatlikkus mitte talumise või veel vähem vaevlemise mõttes. Vaid oma vaimu ankurdamises Jumalasse ja tema tõotustesse. Ja pole oluline, mida maailm sellest arvab, ja õieti me teame juba nagunii ette, mis tal sellest arvata on.

Selline kannatlik kuulekus ja tõsiasjadega arvestamine annab elule tugeva toe ning selle läbi ka meile sisemist headust ja täpse eetilise kompassi. Jah, me elame ja tegutseme siin ilmas, kus ju igasugust leidub, kuid ka Jumal tegutseb siinilmas – inimeste kaudu. Sinu ja minu kaudu. Aamen.

Meelis-Lauri Erikson

Kadrina koguduse õpetaja