Leeritund 10.osa – Altarisakrament

Koguduse ja iga kristlase elu keskmesse kuulub jumalateenistus. Armulaud ehk püha õhtusöömaaeg on omakorda jumalateenistuse kese. Armulauale tulles pühitseme Kristuse kohalolekut oma koguduse keskel. Aja ja ruumi piirid kaovad. Meile kaduvatele ja patustele antakse võimalus saada osa sellest, mis on püha, ülemaine ja ajatu. Armulaua saladus seisneb kokkupuutes Jumala tõelisusega Kristuses.
Armulaud kui kiriku ja koguduse tunnus
Kirikut on määratletud Kristuse nimel kokku tulnud usklike koguna, kus kuulutakse Jumala sõna ja jagatakse sakramente nii, nagu Kristus on need seadnud. Meie kiriku kahest sakramendist on ristimine ühekordne, armulaud seevastu kordub.
Oma vanemate lapseks sünnime me üheainsa korra. Nii on see ka ristimisega. Ristimises sünnime Jumala lapseks ja Tema pere liikmeks, kuid oma pere ühise peolaua äärde tuleme ikka uuesti. Seal kogeme ühtekuuluvust. Meid ühendavad paljud sidemed: ühised mälestused, päritolu ja ellusuhtumine, kaotused ja rõõmud. Nii on ristimist nimetatud alguse sakramendiks, armulauda aga eluteele astunute ja seda teed käijate sakramendiks.
Ajalooline taust
Uues Testamendis on jäädvustatud Naatsareti Jeesuse viimane õhtusöömaaeg oma jüngrite keskel. See toimub paasapühadel. Neil iga-aastastel tänu- ja rõõmupühadel elustus ja elustati kogu Jumala rahva senine ajalugu. Meenutati, kuidas Jumal on rahva imeliselt päästnud ning juhtinud orjusest tõotatud maale.
Oma ristilöömise eelõhtul murrab Jeesus leiba, ulatab jüngritele ja ütleb: «Võtke, sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse.»
Ta ulatab neile ka veinikarika öeldes: «Võtke, jooge sellest kõik, see on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse pattude andeksandmiseks.» Mõlemal korral lisab ta, et teeksime seda tema meenutamiseks iga kord, kui armulauale tuleme.
Mida armulaud tähendab?
* Armulaud on ühtekuuluvuse ja omavahelise osaduse pidu. Kristus on seadnud armulaua, et olla omade keskel. Leiva ja veini näol võtame vastu Tema enda. Tema seob meid Jumalaga, seob meid omavahel ja kogu pühade osaduskonnaga, mis ulatub üle aja ja ruumi piiride.
* Armulaud on mälestuspidu. Armulauda pühitsedes tuletame meelde ülendatud Issandat ja kõike, mida Jumal on Tema läbi meile andnud ja tõotanud. Pühitsemise hetkes elustuvad Jumala lunastusteod ja tõotused Kristuses. Armulaud seob meid olnu ja tulevaga, nähtava ja nähtamatu tõelisusega.
* Armulaud on tänu- ja rõõmupidu. Me mõtleme kõigele, mis meile on antud, st kõigele, mille eest me ei võlgne tänu endale, vaid Jumalale. Armulaud tähendab pattude andekssaamist ja lepitust, see annab julgust ja jõudu elada argipäevas armastuse, usu ja lootuse kandjana.
Martin Luther on nimetanud armulauda «nähtavaks sõnaks». Ta tahab rõhutada, et armulaual on meil kõige kergem uskuda ja kogeda tõelisena pattude andekssaamist ning osadust Kristusega ja omavahel. Sest armulaud on püha tegu või toiming, mis puudutab meid üleni ja tervikuna – nii meie vaimu, hinge kui ka ihu – ning mitte ainult meie teadvust, mõtlemisvõimet ja tahet. Loomise pühitsetud annid – leib, mida sööme, ja vein, mida joome – kannavad endas Jumala uueksloovat väge, mis on keskendunud Kristuses, meie ristilöödud ja ülestõusnud Issandas.
Vaimseid ja nähtamatuid asju, mis seovad meid Jumalaga, mõistame siin maailmas ikka materiaalse ja nähtava kaudu. Valmisolekus kuulata Jumala sõna ja püsida armulaua osaduses, soovis hoida palveühendust ning teenida ligimest väljendub meie jumalasuhe. Seetõttu on kõige tähtsam jõuda äratundmisele, et Jumalat tundmata ja Temaga suhtlemata kaotab inimene oma ainulaadsuse.
Kes on kutsutud armulauale?
Armulauale on kutsutud iga ristitud ja leeriõnnistuse saanud koguduseliige. Luterlikes kirikuis on kujunenud välja tava, et esimest korda tullakse pühale õhtusöömaajale konfirmatsioonijumalateenistusel. Nii on õige, sest Issand on tõotanud olla kuni aegade lõpuni nende juures, kes on ristitud ja keda on õpetatud pidama kõike, mida tema on käskinud.
Me tuleme armulauale Kristuse maapealse ihu liikmena. Tähtis on mõista, et me pole üksi ega omaette, vaid kuulume tervikusse, mis hõlmab ajalikku ja ajatut. Veel tähtsam on mõista, et meie olemasolu mõte ei ole elada iseenda jaoks, vaid meid vajavad teised – eelkõige kaasinimesed ja Issand. Üksnes selle mõistmine annab meie elule õige, sügavama ja avarama tähenduse.
Jumala uus loomine Kristuses ja uus elu usus Kristusesse, kaasinimesi ja Jumalat teeniv armastus saab reaalsuseks elavas ühenduses Issandaga. Kuid Jumala ligioleku ja Tema Vaimu kandjaiks jäävad Kristuse kirikule antud armuvahendid – Jumala sõna ja sakramendid. See on inimpõlvede kogemus. Armulauda pole asjata nimetatud igavese elu teemoonaks.
Jaan Kiivit