Leeritund 2. osa

Mina usun Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa Loojasse

Kui kusagilt kuuldub sõna «Jumal», siis võib reaktsioon olla mitmekesine, see võib tekitada kartust ja teravat protesti, kuid viia läbi uudishimu rahu- ja armastusseisundini. Küllap on leerikursuse alguseks kasulik analüüsida erinevaid viise, kuidas läbi aegade on Jumalast räägitud.
1. Uuest Testamendist on ehk üheks olulisimaks kirjakohaks Jh 1:18: Keegi ei ole iial näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on isa süles, tema ise on meile teate toonud. Rõhutatakse, et Kristuse kaudu on meie käsutuses adekvaatsed teadmised Jumalast.
2. Vanas Testamendis selgitab palju 2Ms 3:1-14: Ma olen see, kes ma olen (14s). Jumala olemus jääb saladuseks, ometi Mooses mõistab, et tegu on kogu oleva taga seisva isikuga, kellega on võimalik mina-sina suhe.
3. Piiblivälise võimalusena võiks lisada hellenistliku filosoofia. Nii Platon (427-347 eKr) kui ka Aristoteles (384-322 eKr) esitavad arusaama filosoofilisest Jumalast, kes on igavene ja muutumatu olemine, mis ei puutu siia maailma.
Küsimus mõtisklemiseks:
Kuidas mõistad 4. sajandi munga Evagrios Pontosest sõnu: Jumal ei saa olla mõistusega mõistetav. Kui ta oleks mõistetav, siis ei oleks ta Jumal.
Looja
Usutunnistuses nimetatakse Jumalat Loojaks. Sellega väljendatakse arusaama, et kogu universumi tekke, eksistentsi ja arengu taga on Jumal. Ka inimese elu on seotud Jumalaga ning terviklik ning täiuslik elu nõuab kooskõla otsimist Jumala tahtega.
Väidet, et maailm on Jumala loodud, ei saa tõestada ega kummutada loodusteaduste abil, ometi on religiooni ja teaduse suhted alates 19. sajandist olnud sageli küllalt komplitseeritud. Tavaliselt vaadeldakse loomislugusid ja evolutsiooni teineteisest sõltumatutena, kus üks pool tegeleb maailma tekke kirjeldamisega, teine aga püüab mõista, mis on kogu protsessi taga. Siiski esineb arusaamu, et evolutsionism on vastuolus Piibli loomislugudega või vastupidi: loomisteoloogia on esile kutsunud teaduse arengu ning teaduse saavutused viitavad selgelt Looja olemasolule.
Küsimus mõtisklemiseks:
Miks nimetakse Jumalat just Loojaks ja mitte tegijaks, kunstnikuks ega disaineriks?
Kolmainsus
Jumalast kõneldes on Talle traditsiooniliselt omistatud teatud omadusi: Jumal on Isa, Jumal on armastus, Jumal on valgus, Jumal on kõigeväeline. Kindlasti tuleb seda tehes aru anda, et inimese kasutatud sõnad on ebatäiuslikud ning väljendavad vaid mõnd Jumala aspekti. Kiriku ajaloos ongi üks komplitseeritumaid küsimusi olnud Jumala kolmainsus. Võttes aluseks ristimisvormeli – Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt 28:19) – jõuti läbi vaidluste seisukohani, et kolm isikut – Isa, Poeg, Püha Vaim – on oma olemuselt samased.
Küsimus mõtisklemiseks:
Püha Patrick selgitas Iirimaal kolmainsust ristikheinalehega, kolm lehte moodustavad kokku ühe. Missuguseid ilusaid sümboleid kolmainu ilmestamiseks oskate veel välja tuua?
Kuri hea Looja maailmas
Läbi aegade on usulisele maailmale probleemiks olnud kurja küsimus. Küsimus, kui Jumal on hea ja samas Looja, siis kust tuli kuri ja kannatused? Vahel küsitakse veel teravamalt, kas saab olla Jumalat, kes nii palju kurja lubab? Selle probleemi käsitlemiseks on olemas isegi spetsiaalne termin, «teodiike» – Jumala õigustamine.
Kurjuse seletamiseks on välja pakutud eri võimalusi:
1. Kurjus tuleneb vaba tahte kurjasti kasutamisest. Nimetatud põhjusel leidub alati inimesi, kes kurjust tekitavad.
2. Kuri on karistus, mõeldud kasvatamiseks, et hea võidule pääseks (Hb 12:6).
3. Kurjus on headuse puudumine.
4. Kurjus on inimese võimetus mõista Jumalat (Js 55:8).
Kurjuse tõttu kannatavale inimesele on suurimaks lohutuseks asjaolu, et Jumal ei vaata kurjust ja kannatusi kõrvalt, vaid saab inimeseks ja on kannatustes inimkonnaga solidaarne.
Küsimus mõtisklemiseks:
Antiikaja filosoof Epikuros (341-270 eKr) arutles nõnda: Kui jumal tahab ära hoida kurja, kuid ei suuda? – Siis on ta võimetu. Või suudab, kuid ei soovi. Siis on ta pahatahtlik. Või suudab ta ja soovib? Kust tuleb kuri? Epikurose järelduseks on, et jumalad ei sekku maailma asjadesse. Kuidas võiks Epikurosele vastu vaielda?
Tomas Jürgenstein