Leeritund 4. osa

Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Mida tähendab pühitsemine?
Saksa teoloogi Rudolf Otto sõnul on peaaegu kõigis usundites oluline mõiste «püha». Püha on miski, mis erineb tavalisest, argisest ja mida inimene tajub seetõttu erilisena. Pühadus on kogetav ja Otto järgi põhineb igasugune religioon pühaduse kogemisel. Ka Piibli üks põhilisi kogemusi Jumalast on, et Jumal on püha (vt nt 3Ms 19:2; Js 6:3 jm). Jumala pühadus avaldab mõju kõigele, mida Jumala Vaim puudutab. Eeskätt avaldub see mõju muutumisena: paik, kus inimene on kogenud pühadust, muutub talle eriliseks (vt nt 1Ms 28:16-17); ka inimene, kes on kogenud Jumala pühadust, pole enam endine. Taolist Jumala pühaduse mõju ülekandumist inimesele ja muule loodule nimetataksegi «kiriku keeles» pühitsemiseks. Kuigi Jumala pühadus on reaalne ja kogetav, ei tohiks seda «ülekandumist» mõista maagiliselt ja kujutada ette mingit müstilist ainet, mis kandub Jumalalt üle loodud asjadele ja olenditele.
Probleem on selles, et me saame vaimsetest asjadest, mis jäävad teisele poole argitõelust (kahtlemata on Jumala pühadus midagi sellist), rääkida ainult piltide kaudu, mis on laenatud meile tuttavast tegelikkusest. Tõelisus, kuhu kuuluvad vaimulikud asjad, on aga kvalitatiivselt erinev argisest ja seepärast tuleb meil endale aru anda, et pildid, mille abil me «vaimulikust tõelisusest» räägime, ei kopeeri seda, vaid üksnes vihjavad sellele, et seda meile aimatavaks ja taibatavaks teha.
Kes või mis on Püha Vaim?
Oma lahkumiskõnedes lubas Jeesus saata oma koguduse juurde Lohutaja, Tõe Vaimu, kes jääb kogudusega igavesti (Jh 14:16 jj; 16:7 jj). Hiljem kogesid jüngrid selle Vaimu tulekut endi keskele (Ap 2:1 jj). Püha Vaim, kellest Piibel kõneleb, on Jumala pühitsev vägi, mille mõju on kristlased kogenud läbi aegade ja kogevad nüüdki – alati, kui nad kohtuvad Jumala pühadusega. Selle väe kaudu toimib siin maailmas ülestõusnud Kristus. Kuidas Ta seda teeb, selle kohta ütleb Martin Luther: Kui sinult küsitakse, mida sa mõtled sõnadega «mina usun Pühasse Vaimusse», siis võid sa vastata: mina usun, et Püha Vaim mu pühaks teeb, nagu Tema nimigi ütleb. Millega Ta seda teeb või millised on Tema viisid ja vahendid? Vastus: kristliku kiriku, pattude andeksandmise, ihu ülesäratamise ja igavese elu kaudu. Sest kõigepealt on Pühal Vaimul eriline kogudus maailmas, mis on otsekui ema, kes iga üksiku kristlase sünnitab ja teda kannab Jumala Sõna läbi, milles Ta ennast ilmutab ning tegutseb, südameid valgustab ja süütab, et need seda mõistaksid, vastu võtaksid, sellest kinni hoiaksid ja selle juurde ka jääksid.
Mis mõttes on kirik üks ja püha?
Näeme maailmas ja Eestiski palju erinevaid kirikuid; erinevused õpetuses ja jumalateenistuse korras võivad olla ka ühe kiriku sees. Kirikus on alati valitsenud vaateviiside, arusaamade ja jumalateenistusekordade paljusus ning tänapäevane kirikuajaloo uurimine lubab öelda, et kujutlus ühtse õpetuse, jumalateenistuse korra ja organisatsiooniga kirikust kuulub müütide ja ulmade, mitte ajaloo valdkonda. Paljusus on kiriku rikkus, mida ei peaks nivelleerima; samas pole see takistanud näha ühtsust, mis ei seisne ühtses õpetuses, vaid inimeste ühenduses Kristusega ja Tema kaudu Jumalaga, kes on üks. Kiriku pühadus ei tähenda, et kõik kiriku liikmed oleksid moraalses mõttes laitmatud, ega ka seda, et kirik ei või eksida, vaid et kirikus toimib Jumal, kes on pühitseja.
Mis on pühade osadus?
Luther seletab, et kirik ja pühade osadus on üks ja seesama. Uues Testamendis on «pühad» üks kristlaste enesenimetusi (vt nt Rm 1:7; 2Kr 1:1 jm). Ilmselt on see lause lisatud usutunnistusse selleks, et rõhutada: kirik on osaduskond, mille liikmed on ühenduses mitte ainult Kristusega, vaid ka omavahel.
Mis on pattude andeksand?
Evangeeliumides kuulutab Jeesus pattude andeksandmist ja pahandab sellega oma usu- ja rahvuskaaslasi, kes peavad seda Jumala teotamiseks, sest üksnes Jumal saab patte andeks anda (vt nt Mk 2:1 jj jm). Just viimast aga Jeesus oma kuulutusega öelda tahtiski: Tema tulekuga on saabunud Jumala valitsus, milles ei ole kohta kannatustel, kurjusel ega patul. Kristlased on uskunud ja kogenud läbi aegade, et otsekui valgus, mis tungib pimedasse ruumi, kõrvaldab sealt pimeduse, kõrvaldab kohtumine Jumala pühadusega patu ja süü.
Mis on ihu ülestõusmine?
Ladinakeelses usutunnistuse tekstis on juttu «liha ülestõusmisest» ning varem kasutati sellist sõnastust ka meie jumalateenistustel. Selle taustaks on heebreakeelne väljend kol-basar – sõna-sõnalt `kõik liha’ -, mis tähendab kõiki inimesi (vt nt 5Ms 5:26; Ps 65:3). «Liha ülestõusmine» ei tähenda seega, et üles tõuseks üks osa inimesest – tema «liha» või «ihu» (heebreakeelse väljendusviisi järgi pole inimesel liha, vaid inimene on liha) – saati siis veel sama ihu, mis maha maeti (selle mõtteviisi vastu võitleb Paulus 1Kr 15:35 jj), vaid et surnud tõusevad üles. Seda tunnistades kinnitab kristlik kogudus oma usku sellesse, et Kristuse surm ja ülestõusmine on võtnud surmalt lõplikkuse.
Mis on igavene elu?
Johannese evangeeliumis (nt Jh 11:25-26) lubab Jeesus, et annab neile, kes Temasse usuvad, igavese elu. Kindlasti ei ole see maise elu lõputu jätkumine, nagu sageli ekslikult on arvatud (juba II saj pKr elanud kreeka satiirik Lukianos pilkas kristlasi, väites, et nad arvavad, et nad on surematud), sest kreeka keeles kasutatakse igavesest elust rääkides sõna, millega ei tähistata bioloogilist elu (esimest tähistab sõna zoe, teist bios). Pigem on igavene elu praegusest kvalitatiivselt erinev eksistentsivorm, mille omandamine algab juba uskuma hakkamisega, kuid mis püsib ka sealpool surma ja hauda. Milline on see uus elu, mille Kristus omadele annab, ei ole praegu kirjeldatav, on vaid aimatav, sest «mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad» (1Kr 2:9).
Jaan Lahe