Leeritund 7. osa – Jumala arm

Kõik inimesed on ebatäiuslikud oma patuse loomuse tõttu. Inimene, kes on jõudnud patutundmisele ja süü tunnistamisele, vajab olukorrale lahendust. Ainsaks võimaluseks patust pääseda on Jumala halastus ehk arm, mis on teostunud Kristuses.
Jumala arm Kristuses ehk pattude andeksandmine on vältimatu pääsemise eeldus igaühele meist. «Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» (Rm 6:23)
Oma tahtest ei jõua keegi Jumala ega Tema armu juurde. Vabastus saab tulla väljapoolt, mitte inimesest endast. «Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.» (Jh 3:16)
Kuna inimene ei saa oma patuse loomuse tõttu taastada ühendust Jumalaga, siis on Jumal tulnud inimese juurde, samastudes temaga. Inimeseks sündides «loobus Jumal iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks». (Fl 2:7) Ta sai selleks, mis oleme meie, et teha meid selleks, mis on Tema.
Jeesus Kristus oma maapealse patuta elu, süütu kannatamise, surma ja ülestõusmise läbi on saanud inimese jaoks ühendavaks sillaks Jumala juurde.
Armu hind
Jumala arm, millest kõneldakse Uues Testamendis, on puhas kingitus. Pääsemine, pattude andeksandmine, ühenduse saavutamine Jumalaga toimub ainuüksi armust, ainuüksi usu läbi ja ainuüksi Kristuse pärast.
Inimene ei saa oma tegudega ära teenida Jumala heakskiitu. Inimese väärtust ei hindagi Jumal selle järgi, mida ta suudab korda saata, vaid mida ta võtab vastu oma Jumalalt. Inimene ei saa end ise õigeks teha, sest oma tegudega jääb ta alati patuseks.
Me oleme ja jääme terve oma eluaja sõltuvaks Jumala armust.
Armu saamine sõltub inimesest
Kui Jumala arm on kõigile muidu, siis miks ei saa sellest osa kõik inimesed? Armuandmine ei toimi automaatselt kõikidele inimestele.
Armu saamine sõltub inimesest endast – kas ta avab ennast Jumalale või mitte. Jumal, kes on armastus, ei sunni ennast kellelegi peale. See on igaühele eraldi võimalus paluda armu ja saada oma patud andeks. Nii on see kooskõlas inimesele antud vaba tahtega.
Inimese vaba tahte osast pääsemises kõneleb ka Kolgatal koos Kristusega risti löödud kahe röövli erinev saatus. Üks röövel «teotas Teda»; teine seevastu kahetses oma patte ja palus: «Jeesus, mõtle minu peale, kui sa oma kuningriiki tuled.» Ja vastuseks sai ta tõotuse: «Tõesti, ma ütlen sulle, täna oled sa minuga paradiisis.» (Lk 23:39-43) Kahetsenud röövlile tõi Kristuse surm andeks- ja armusaamise.
Arm ei ole odav turukaup, mida küsimatult inimesele kaela määritakse, seda antakse tõeliselt sellele, kes tahab armu saada.
Õigeksmõistmine
Armusaanud inimene leiab Kristuse kaudu pattulangemises kaotatud ühenduse Jumalaga. Seda nimetatakse õigeksmõistmiseks, sündmuseks, milles Jumal tunnistab patuse inimese omaks. Õigeksmõistmises saab inimene tagasi oma algse olemuse enne pattulangust – pääseb lähedasse ja elavasse suhtesse Jumalaga. «Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga.» (Rm 5:1)
Martin Lutheri sõnadega: «Usus leitud ja südames elav Kristus on see kristlik õigus, mille nimel Jumal meid õigeks arvab ja meile igavese elu kingib.»
Armuannid
Arm ei tähenda ainult andeksandmist, vaid alati ka enese andmist Jumalale. Sellisest enese usaldamisest Jumala tahte alla sünnivad Vaimu anded ehk armuanded.
Kõige nähtavamad ja kogetavamad vaimuanded on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus.
Jumala arm inimese vastu ilmneb kirikus nähtaval kujul sakramentide kaudu.
Kalle Gaston