Liigume elus edasi Püha Vaimu toel

Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama. Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.                                                    Rm 8:12–17

Viibime kirikuaastas taevaminemispüha ja nelipüha vahelises ajas. Taevaminemise eel tõotas ülestõusnud Jeesus läkitada oma jüngritele Lohutaja, Tõe Vaimu. Püha Vaimu väljavalamine sai teoks nelipühapäeval. Seda elustavat ja julgustavat Vaimu on ristikogudus igatsenud ja palunud läbi aegade.  

Jumala Vaimust räägib tänases kirjakohas meile ka apostel Paulus. Jumala saadik seab meie silme ette ühelt poolt elu inimliku loomuse järgi (vanas tõlkes „lihas“) ja teiselt poolt elu Jumala Vaimus. Ristiinimese elu kulgeb nende mõlema mõjuväljas. Apostel õhutab kirja saajaid ja meidki hülgama elu, mis kulgeb inimliku, patust rikutud loomuse järgi. Selle tulemuseks on surm ja kaduvus. Igavene lahusolek Jumalast. See aga ei ole tema plaan ja tahe. Jumala tahe on, et meie osadus temaga võiks kesta meie maistest elupäevadest kauem. Selleks aga vajame patukahetsust ja meeleparandust. Meie meeleuuendus algab sealt, kus Jumala Vaim meid puudutab. See algab ristimisest, kus me saame Püha Vaimu ja meid võetakse vastu Jumala lapse seisusesse. Lapse seisus aga tähendab ka usaldust oma vanemate vastu. Risti-

inimestena püüame usaldada Jumalat ja tema tahet, kuid kogeme ikka ja jälle tagasilööke oma inimliku (lihaliku) loomuse tõttu. 

Laste kohus ja eesõigus on kuuletuda oma vanemate tahtele. Vanemad ei taha oma lastele kunagi halba. Nende elukogemus on suurem ja sügavam. Nad mõistavad rohkem ja näevad kaugemale. Nad lähtuvad laste huvidest ka siis, kui seavad neile teatud piiranguid ja reegleid. Laps ei pruugi seda oma varases arengufaasis veel õigesti mõista ja hinnata. Mõnikord näitab üles tõrksust ja trotsigi. Kuid olles kogenud vanemate armastust ja nende hoolivust, jääb viimaks püsima usalduslik suhe. 

Kasvada ja juurduda usalduslikus Jumala lapse seisuses aitab meid Looja Vaim. 

Inimlik loomus tahab meis aeg-ajalt võimust võtta ja võimust saada, seetõttu vajame Jumala Vaimu tuge ja abi, et püsida taevase Isa lapse seisuses ja seda mitte minetada. Seda Jumala Püha Vaimu saame ikka ja jälle paluda ja igatseda, et meie usalduslik lapseseisus püsiks ja koos sellega ka meie vabadus. 

Vabadus mitte oma loomuse himude järgi elamiseks, mis viib hukatusse, vaid vabadus hoiduda patust ja eksitusest, mis viib igavesse ellu. 

Kui me ei hooli Jumala Vaimust, mis võib ilmneda nii tuulekohinas kui vaikses südamekõnes, võime langeda sulase- või orjaseisusesse. Vaim nagu tuul võib puhuda oma äranägemist mööda seal, kus ta tahab. Kuid selleks, et ta toimiks meie elus, tuleb meil nagu laeval heisata purjed, et võiksime liikuda vajalikus suunas. Kui me purjesid ei heiska ning Jumala Vaimu otsekui tuule abil edasi ei liigu, võime jääda oma elulaevukesega triivima ning sattuda karile.

Võime ilma jääda oma taevasest lapseseisusest ning me pole siis enam koos Kristusega Jumala riigi kaaspärijad. Kristus ülendati taevasesse ausse läbi kannatuste, surma ja ülestõusmise. Ka meil ristiinimestena tuleb kanda siin maises elus oma raskused ja katsumused. Mõnikord nuriseme nende pärast ja kurdame nende üle, kui nad meid tabavad. Hiljem taas selgineb üks ja teine asi ning olukord, miks see meid tabas ja milleks see vajalik oli. Mõndagi jääb aga ka selgusetuks ja mõistetamatuks ning saab ilmsiks lootuse kohaselt alles kord igavikus. 

Apostel kinnitab Jumala Vaimust osa saanutele, et nad ei pea kartma. Ärevust meie ümber ja meie seeski on siiski omajagu. Vaadates sellele, mis toimub Euroopa südames, ning nendele suurtele ja kiiretele muutustele, mis on sellega kaasnenud, tekib rohkesti muret ja küsimusi. Seda nii globaalses kui ka isikliku elu plaanis. Kristlastenagi pole me hoitud raskuste ja katsumuste eest. Kuid toetudes Jumala Vaimule ja tema abile saame loota, et me suudame minna neist läbi ja säilitada oma kuningliku lapseseisuse. See annab meile julguse ja õiguse pöörduda Jumala kui Abba – Isa poole. Mitte kui kurja ja karistava isiku poole, vaid kui hooliva ja armastava taevase Isa poole. Tema poole, kes kuuleb meie palveid, kes kingib meile oma Vaimu ning laseb meid juba nii siin kui veel enam igavikus osa saada oma kirkusest.

 

 

 

 

Tõnu Linnasmäe, 

Ambla koguduse õpetaja