Loone Ots: me ei tohi mõelda, et üks inimene ei suuda maailma muuta

Leegitsevate südametega hernhuutlaste järeltulija kirjanik Loone Ots võitis 2021. aastal romaaniga „Armastus“ Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha.  

Üks raamatu peategelastest Salme Niilend ütleb: „Inimene peab tegutsema, mitte nutma ja olema hirmust kui tarretanud. Mina ei karda ei pomme ega talve, mina jään ellu, olgu mis on.“ (Lk 53) Kui kirjanik Loone Otsaga intervjuud tegime, siis ei osanud arvata, et usutluse ilmumise ajal on sõda meile nii lähedal, et ebakindlus, hirm ja segadus paljude inimeste elu igapäevane osa. Ehk küsime neil päevil nagu raamatuski, „kas võib igapäevane äng mässida oma halli silmita loori ka armastuse?“(lk 143).

Ka romaani „Armastus“ tegevus toimub sõja ajal: on 1942. aasta jaanuari kõledalt, lõikavalt külm taliharjapäev. Detsembris on okupatsioonijõud deklareerinud, et Eesti on judenfrei. Selles ajaloo raskes taagas on oma osa meiegi rahval. Ometi oli neidki, kelle hinge jäi lakkamatu häbi toimuva pärast ja kes vaatamata raskustele ei murdunud. Loone Otsa romaanis päästavad teoloogid Salme Niilend ja Uku Masing koos abilistega juudi soost Isidor Levini. Tegu on ajaloolise sündmustikuga, mis kirja pandud mitmetasandiliselt, köitvalt ja kaunis kujundirikkas keeles. Romaanis leiame tsitaate Piiblist, teoloogilisi mõtisklusi, maailma tõlgendamist läbi kristliku maailmavaate ja vankumatut usku, et külma ehk kurjuse selgroog murdub.

Vahel tundub, et eestlased loevad aasta-aastalt järjest vähem. Kui detsembris soovisin äsja ilmunud teost Tartu linnaraamatukogust laenutada, oli järjekorras 19 inimest. Selline tõik ei kinnita ilukirjanduse taandumist ja rõõmustab eriliselt peagi tähistatavat emakeelepäeva silmas pidades.

Kas lugu tuleb kirjaniku juurde või läheb kirjanik loo juurde?

Sain loo suureks-suureks kingituseks. Pean hakatuseks tänama kaht selle raamatu sünniloo ämmaemandat. Epp Petrone ja kirjastus Petrone Print kavandas kunagi ajalooromaanide sarja „Üks päev“ (ilmuda jõudis Arvo Valtoni romaan Ivo Schenkenbergist). Ka mind kaasati ja siis hakkas mõte tiksuma. Tänan ka Rutt Hinrikust Eesti kultuuriloolisest arhiivist, kes teadis minu Ristikivi-vaimustust ja näitas ühe helilindi ümberkirjutust. Lint oli salvestatud aastatuhande vahetusel ja selle oli sisse rääkinud Salme Leetmaa, neiunimega Niilend. Sealt algas minu huvi selle naise vastu.

Salme ja Karli – romaanis mehel nime ei ole, see on just niisugune müstifikatsioon, mis Ristikivile endale oleks väga meeldinud – lugu kildhaaval edasi uurides sattusin Isidor Levini mälestustele. Palusin luba teda külastada, et Salmest rääkida. Ta rääkis vähem, kui ma olin oodanud, aga kõige tähtsama sain teada. Kui küsisin, et kas nad olid Salmega sõbrad, tõstis see 91-aastane lumivalgete juustega habras mees pea ja ta pruunid silmad lõid niimoodi särama, et terve ruum oli seda sära täis. Ausalt. Ja siis ta ütles: „Ma armastasin teda.“

Armastusel on palju tähendusvarjundeid, nüansse. Milline on raamatus esiplaanil?

Isetu armastus. Ning meelekindlus seda realiseerida. Minu jaoks on kõige tähtsam koht raamatus see, kus Salme riskib ohverdada iseenda ja võib-olla ka Isidori, et päästa naine haige lapsega. Ta ei võta vastu kohta autos, mis viiks ta turvaliselt Tartu. Ta ei saa seda valikut teha. Kuid ta ei anna alla. Tal on tahe, ta läheb ja võtab kasvõi vägisi teise võimaluse. See on armastus inimeste vastu. See on jumalik armastus. Teoloogina ta teab, et Jumal on meid käskinud üksteist armastada.

Aga „Armastuses“ on armastus justkui hulktahukas, igal tahul oma värv. On õhkamise armastust, mis on pisut naljakaski. On õnneliku abielu armastust. Mitu vastamata armastust. Ja ärme unusta – isamaa-armastust.

Kui palju on raamatu süžees tõsielu? Kelle ellu kolmest ajaloolisest peategelasest (Uku Masing, Salme Niilend, Isidor Levin) on kõige enam fantaasiat lisatud?

Erinevalt paljudest minu teistest teostest on siin fantaasiat vähem. Iga peategelase kohta olin teinud jõudumööda uurimistööd. Uku kirjutisi on nii palju trükitud, et neist saab kirjutaja kohta kena pildi kokku. Isidor on enda mälestused kirja pannud ja sain Hamburgis temalt endalt veidi lisa. Salme „Tema“ peaks olema kenasti täpne. Rein Seppa kirjeldasin natuke trikitajana (toortõlge mütoloogiaterminist trickster), aga olles temaga kohtunud, loodan, et ta võis verinooruses selline olla küll.

Kõige täpsem on kõige tundmatum ehk Salme. Tema puhul on küsitud, kas ta on välja mõeldud. Ei sugugi. Ta on täiesti „päris“. Tema isiksus ongi kõige selgemini välja joonistatud. Salme 84 kirja Karl Ristikivile on Rootsi kuninglikus arhiivis ja nende umbes 400 lehekülge näitavadki kätte selle suure Armastuse loo, mis paraku ei jõudnud õnnelike pulmadeni. See-eest oli seal palju Tartu meenutusi. Enne romaani olen Salme ja Karl Ristikivi suhteid kujutanud draamas „Üksainus Araabia öö“. Ka selles on umbes 80% ehtsat tõtt. Õigemini Salme kirjavahetuse tõtt, mis ei pruugi olla olnud objektiivne tõde.

Mis on õieti fantaasia? Kas see, et ma kohendasin natuke päriselu, panin Salme kolm venda tallu elama? Kirjalikud allikad näitavad, et nad ei elanud 1942. aastal enam Kuustlel, neil olid juba omad elud. Aga Isidor mainib siiski oma elulooraamatus „vendi“, nii et kuidagimoodi pidid nad seal kohal olema ja juuti varjama. Vastukaaluks vendadele, kes vist siiski kohal ei olnud, kärpisin välja Salme ema, kes eeldamisi Kuustlel elas. Siis tuli Salme kui talu ainsa naisolevuse ning armastatud ja hellitatud väikese õe motiiv palju paremini esile. Oli usutavam, et ta perekonnas alati oma tahtmist sai. Üks lugeja ütles, et talle meeldis tegelastest kõige rohkem Uku, kes oli noor ja õrn, mitte selline, nagu teda vanuigi nähti.

Aga fantaasia ja ainult fantaasia on loonud ühe olulise kõrvaltegelase, kelle lahtimõtestamiseks olen lisanud ka võtme. See on ürgnats ja tõeline aarialane Michael Archangel. Salme saab tema nimest kohe aru. Just enne on ta kutsunud kurja, vandunud nii, et maailm must (need vandesõnad on ka ühest Salme kirjast). See kutsung avaks ühe väga kahtlase ukse, eks ole. Aga õnneks kutsub ta kohe seejärel Jumalat. Ja üks must uks avaneb ja must käsi viipab. Kas ta on Mefisto, kes „kurja kavatseb, kuid korda saadab head“, või ikkagi peaingel (profiil ja blondid lokid!), jäägu lugejale otsustada.

On Uku Masingu ja Rabindranath Tagore’i kirjavahetus välja mõeldud?

Ei ole! Masing tõepoolest saatis Tagore’ile „Gitandžali“ ja „Aedniku“ tõlked, mis ilmusid 1936 Nobeli laureaatide sarjas, ja sai ka vastuse. See koht ei ole fantaasia.

Kas raamatu eritasandilised süžeed on hoolikalt komponeeritud või on siin ruumi ka spontaansusel?

Süžeeliini ma teadsin; kõik muu tuli iseenesest, ei mingit teadlikku arhitektoonikat, lihtsalt mõte ja arvutiklahvid. Teadlikult lisasin juhtmotiivina ikka ja taas meenutused sõjaeelsest Tartust, millest taliharjapäevaks 1942 ei ole enam palju alles. Aga midagi on; see midagi laieneb, võimendub ja hakkab kasvatama kriitilist massi.

Raamatus on rohkelt vähe kasutatud või unustatud sõnu (nt suljuma, uhkama, tuiutama, harutihti, hõngama, edemus, turd jne). Kas see on teie igapäevane keelepruuk või panustate teadlikult, et eesti keelt rikastada?

Turd, edemus ja harutihti on ju küll üsna tavalised sõnad!

Ma püüan üldiselt kõnelda sõnavarakat keelt. Eriti meeldib mulle lisada loometeksti ka neid sõnu, mis ei ole argipäeviti käibel. Selleks ilukirjandus ju on! Samas on ilukirjandusel see häda, et kui tahad väga keelegurmeetada, siis jääb raamat nišiteoseks. Kergem on kasutada meie igapäevasele kõnekeelele lähemat keelt. Muide, minu draamades esinevad näitlejad kurdavad, et tekste on raske õppida: võõrad sõnad ja teistmoodi lauseehitus. Aga ajaloolise teose puhul on vaja kasutada veidi ajastuomasemat keelt, see loob tausta ja kuuldub tõetruum.

„Armastuse“ peategelased olid hoolimata nende teoloogilisest erialast tippfiloloogid: Arbujate põlvkond, Veljesto ja ülikooli kaudu arbujatega argisuhtluses. Kasvanud Tuglase, Underi, Visnapuu ja teiste stiilimeistrite teoste peal. Nii et nemad kõnelesid ja kirjutasid just sellist, uudis- ja unarsõnade ning murdehetkedega rikastatud keelt. Nad valdasid meisterlikult sõna – Salme, kes ise ei olnud kirjanik, on kirjutanud fantastilise keeletaju ning väga hea ülesehitusega kirju, millest igaüks on nagu väike novell. Ukust me ei räägigi. Kui ikka loed Uku tõlkeid, kus ta leiab teatud sanskriti sõnale eesti vasteks „küümaduuss“ (küü on murdes vaskuss. – K. L.), siis võtab jalust nõrgaks. Rein Sepaga on sama lugu. Nende kõigi puhul oli normaalne kasutada ülal nimetatud sõnu märkamatult, keele loomuliku osana. Ka Isidori keeleandekus oli legendaarne, nii et temagi võis kasutada eesti keele varjatumaid nüansse.

Millist Piibli tõlget kasutasite pühakirja tsiteerides? Miks selline valik?

Raamatu sündmustikku jälgides on Uku just mõne aja eest saanud valmis Piibli tõlke, millest katkendis juttu on. Selge, et kõik tsitaadid on sealt – 1939. aastal Looduse kirjastuses ilmunud juubeliväljaandest, nn Doré Piiblist.

Keeletoimetajaga oli meil veel tuliseid vaidlusi. Kui tänapäeval nimetame Ülemlaulu adressaati suulamlannaks, etnilise päritolu järgi, siis tol ajal käsitleti seda sõna naisenimena. Ukul on „Suulamit“. Ja minu tahtel jäi see ka romaani alles.

Lugedes tundus, et lisaks kolmele peategelasele, kõrvaltegelastele ja Armastusele on seal ka tegelane nimega Külm. Isidoril on laudas lõikavalt külm; Salmel hakkab külm, kui üle lumeväljade tõttab ja kui saksa ohvitser võtab portfellist hõbepudeli, millel peal Taaveti täht; raamatu lõpus nendib Uku Masing: „Keegi ehk vaatab, kuidas me reageerime, kas saame hakkama või võtab külm meid ära.“ (Lk 256) Tagatipuks toimub tegevus taliharjapäeval, mil murtakse külma selgroog. Kuidas kommenteerite?

Jah, talihari ei ole valitud juhuslikult. Eesti rahvakalendris on tegelikult mitu taliharjapäeva ja muuseas on rahvakalendri päevad mõeldud ikka vana Juliuse kalendri järgi, nii et 14 päeva tuleks 20. sajandi puhul juurde liita. Näriv külm on kindlasti tähtis tegelane ja sümbol. Külm kõliseb ka inimeste jäätunud hingedes, kes suudavad mõelda välja piinu teiste inimeste, oma ligimeste, oma vendade jaoks. Pimedus, külm, vanakuu – need on kõik sümbolid. Kuufaasi ma kontrollisin üle – oligi päriselt vana, kahanev ja kaduv kuu.

Vaid mõni päev pärast romaani lõppu, 20. jaanuaril 1942 pandi Berliini-lähedase Wannsee villas paika natside Endlösung ehk lõpplahendus, mis sätestas juutide lõpliku hävitamise. Tahtsin algul viia romaani tegevuse sellele päevale. Aga siis valisin eesti taliharja. Talve selgroog murtakse. On ilus ütlus, et viimane kaameli turjale lisatud sulg murrab kaameli selgroo. Minu jaoks oligi romaani keskne küsimus just see, et me ei tohi mõelda, et üks inimene ei suuda maailma muuta. Kui igaüks käsitleb ennast kui seda ühte, kes suudab maailma muuta, siis koormab kurjuse selga peatselt nii palju sulgi, et see läheb raksti katki.

Salme on imeilus inimene, sest ta tunneb seda ühe inimese isiklikku vastutust headuse ees ja läheb mõõk, vabandust, suusakepp käes, sõtta kurjuse vastu. Minu kirjeldatud Salme on 27 aastat vana, aga mõtted ja käitumine on teismelise omad. Mitte infantiilsed, aga just sellised murdeeas plika ettearvamatused. Aga nimelt selles vanuses võtavad noored asju kompromissitult ega tee loovutusi. Kirjadest lahvatas vastu ka Salme äärmine elujaatus, tahe olla õnnelik ja suutlikkus enda ümber rõõmu levitada. Kui ta läks kasvõi kahe vallalise vanadaami juurde majateenijaks, suutis ta need ranged usklikud naised naerma panna ja oli selle üle uhke.

Raamatus kõlab kordi pühakirjast tsiteeritud tõdemus „Armastus ei väsi iial“. Kuidas sellega on?

Armastuse kiitus on Pauluse üks poeetilisemaid kirjakohti (1Kr 13 – K. L.). Tõeline armastus andestab kõik ja loodab kõik. Just lootus läbib Salmet kogu päeva. Ja et ta on lootuses kindel, siis see saab ka tasutud.

Te olete järjekindlalt jumala nime Jumal suure tähega kirjutanud. Näiteks Vahur Afanasjevi ka romaanivõistluse võitnud raamatus „Serafima ja Bogdan“ on jumal järjekindlalt väikese tähega kirjutatud. Kuidas kommenteerite?

Õigekeelsus nõuab, et kristliku ainujumala nimi kirjutataks suure tähega. Aga isegi kui see ei oleks nimi, saaks seda kirjutada ülimussuurtähe reegli järgi. Vahur lähtus ehk sellest, et tema jumal ei olnud mõeldud ainujumalana?

Ütlete läbi Uku tegelaskuju, et meie (rahva) patt on kinnine uks, et paneme end lukku võõraste ees, et rohkem oleks vaja avarust ja armastust (lk 114). Veidi hiljem ütleb sedasama ka Isidor juutide kohta: „Veider ja võõrik, et ka juudid vaenavad teisi rahvaid, tunnistavad goi’deks ja tõmbavad enda ning teiste vahele klaasmüüri.“ (Lk 161–162) Kas kinnine uks on midagi üldinimlikku?

Vahest ongi. Kirjeldatav ajastu oli ju maksimaalne rahvusriikide aeg. Rahvused kirjeldasid end vastanduvalt: meie head ja õiged, nemad on teistmoodi, järelikult ei saa nad olla nii head kui meie. Juutide klaasmüür oli usupõhine, eestlaste ja lätlaste ukselukk oli eelarvamustepõhine. Näitan Salme koolimeenutuses, et stereotüüp kehtis ka eestlaste endi hulgas ja praakis välja need, kes sellele ei vastanud. Salme ja Uku ongi suured, sest nad on avatud ja võõristusest üle. Isidor ei ole nende jaoks juut, vaid inimkonna liige. Vend.

Teil on hundikarja võrdlus, kelle hulgas mitteaariaverd Mowgli ehk siis juudist Isidor, teisalt korduv motiiv tapatallest, ohvritallest, ohvrialtarist. Näiteks Isidor küsib raamatu lõpus (lk 207): „Miks pean siis just mina olema tapatall?“ 

Isidor on ohvritall, kelle Jumal päästab altarilt nagu Aabrahami ja Iisaki loos. Kogu romaanis on kolmainu Jumal ilusti sümbolites sisse kirjutatud. Uku kui Demiurg, akadeemiline isakuju nii Isidorile kui ka Salmele. Isidor kui Poeg ja ohver, kelle ees terendab karikas, mis võiks mööda minna, aga mille vältimiseks ta ise midagi teha ei saa. Salme kui Püha Vaim, aktiivne tegutsev alge, mis suunab ka teisi, isegi Uudut, tegema häid tegusid. Tõestama, et Eesti metsades ei ela hundikari.

Üks kriitik ütles ilusti, et minu raamatus on kõik liiga head. Aga ma usun, et inimesed ongi põhiolemuselt head. Headus peegeldub ja toob esile järgmise inimese headuse.

Mowgli motiivi puhul on tähtis Kiplingi „Džungliraamatu“ tunnuslause: „Me oleme ühte verd, sina ja mina!“ Kuigi lausa liik võib olla erinev, sõltub ühte verd olemine ühiste aadete jagamisest.

Kirjutate (lk 223): „Mees võib võita males. Naine võidab elumängud …“ Kas n-ö naisküsimuse esile tõstmine läbi aktiivse peategelase Salme, kes küll võitleb elu päästes ka oma isiklike eesmärkide pärast (lk 167), on teile oluline?

See ei ole kindlasti feministlik teos. Aga seni on kõik mu näidendid kirjeldanud tugevaid, heade põhimõtetega naisi, kelle eneseteostus toob kasu ka teistele. 1930. aastate lõpuks oli eesti naine mehega siiski üsna võrdne, meie noores demokraatias oli tal palju rohkem õigusi ja vabadusi kui mõnes vanas riigis. Eesti põgenikud kirjeldavad seda oma mälestustes, kuidas näiteks saksa naised olid palju vanamoodsamad ja hoidusid ühiskonnas esile kerkimast. Ka Angela Merkel on seda öelnud – ja veel 1980. aastate kohta!

Salmel on hinges isiklik soov, aga Isidori läheb ta päästma siiski inimarmastusest, veendumusest, et nii peab ja nii on õige. See on primaarne. Selles tuleb talle appi ehtne eesti jonn, mis on, ma usun, sooülene.

Uku küsib ühes mõtiskluses, kas igapäevane äng ja ühiskondlik segadus lämmatab armastuse. Teie sõnastuses, kas see võib „mässida oma halli silmita loori ka armastuse“. Kuidas sellega on tänapäeval?

Näen tõelist armastust paljude inimeste tegudes. Samas näen heitunud inimesi, kes on armastuse justkui minetanud ja võtnud asemele mingid segased vabadused. Suur armastus ei saa olla juhusuhe, suur agaapeline armastus ei saa olla projektipõhine, vaid peab suutma tegutseda nagu igiliikur, ammutades jõudu iseenda seest. Meie tublidus ja töökuski võivad halli loori üle armastuse heita, sest kui sa ei jäta endale üldse aega mõelda, siis on võimatu mõelda ka armastusele.

Raamatu lõpus kohtame mõtet, et „inimesed ei lakka uskumast, et maailmale antakse teine võimalus“ (lk 240). Elame praegu väga keerulises ajas. Kas märkate seda igikestvat kustumatut lootust meie ümber?

Võimalus on olemas. Küsimus on, kas me selle ära tunneme ja vastu võtame. Iseseisvuse tagasi saamine oli minu arvates suur kingitus kõrgemalt poolt. Saime võimaluse. Minu pilguga kasutasime oma vabadust liiga materiaalseteks püüdlusteks ja laulva revolutsiooni vaim vajus tagaplaanile. Nüüd oleme õnnetud, meis ei ole rahu ja ka meie riigis ei ole rahu. Ma loodan väga, et me saame teise võimaluse eestluse vaimu aukohale seada.

Milline on teie maailmavaade?

Olen luterlane. Minu Võrumaa esivanemad olid 19. sajandi algupoolel leekivad hernhuutlased. Aga ma austan roomakatoliiklust ja idakirikut; kirjutasin just lastele pühakute elulugude raamatu. Jumal on üks, minule lihtsalt sobib protestantlik maailmavaade. Kuid mul on au suhelda Pirita kloostriga, oli suur-suur au suhelda ka isa Vello Saloga; minu head tuttavad on Valeri ja Maria Petrov ja nende õigeusukoor.

Mis siis ikkagi on armastus?

Mõte, mis teeb südame soojaks. Ükskõik mis või kes on selle mõtte objekt.

Kätlin Liimets

Loone Ots

Kirjanik, folklorist, keelekoolitaja, poliitik.

Sündinud 31. detsembril 1965 Tallinnas.

Kaitses 1999 Tartu ülikoolis filosoofiadoktori dissertatsiooni pedagoogikas.

On kirjutanud 51 näidendit, lasteraamatuid, aimekirjandust, mälestusteraamatu, dokumentaalteose „Minu Odessa“ ja kaks luulekogu. On tõlkinud vene, inglise ja soome keelest. Lavastanud Tartus Maarjateatris ja stuudios Vaikuse Muusika. Koos Peeter Espakiga avaldanud gümnaasiumiõpiku „Müüt ja kirjandus“.

2021 pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha tema romaan „Armastus“. Sellega on ta ka Kultuurkapitali aastapreemia nominent.

Tartu Maarja koguduse nõukogu liige. Pälvinud EELK aukirja (2019).