Lootusrikkama tuleviku poole

Viibisin koos abikaasa Eha ja noorima poja Siimoniga 4.–23. oktoobrini USAs. Sealtpoolt ettevalmistatud reisi eesmärk oli kinnitada sõprussidemeid seniste toetajatega ja leida uusi, sest Tartu teoloogia akadeemia (TTA) on kahekümne tegevusaasta jooksul saanud peamise toetuse Ameerika Ühendriikides asuvatelt kogudustelt.

Meie reis oli ajastatud nii, et saaksime 7.–10. oktoobrini viibida külalistena Colorado pealinnas Denveris kiiresti kasvanud luterlike koguduste ühenduse Lutheran Congregations in Mission for Christ (LCMC) aastakogunemisel. Meile võiks selline kokkutulek tunduda sinodi või koguni kirikukoguna, nemad nimetavad seda kogunemiseks.
Lüliks, mis meid sealse suursündmusega ühendas, on TTAd juba pikka aega toetanud East European Missions Net­work (EEMN). EEMN on meie Ameerika-partner, kes on omakorda LCMC partnerorganisatsioon. Selle seose tõttu oli meil võimalus seal sõna saada.

Kasvanud peaaegu 32kordseks
LCMC lõid 25 kogudust 12 aastat tagasi. Kui 2007. aastal nende kogunemisel viibisime, siis oli ühenduses juba 200 kogudust, nüüd 796. Neist ümmarguselt 700 USAs ja 100 väljaspool. Koguduste ühenduse plahvatuslik kasv on tingitud liberaliseerumisest ehk maailma meele järele olla tahtmisest ja suunavõtust samasooliste kooselu kiriklikule legaliseerimisele Ameerika suurimas luterlikus kirikus Evangelical Lutheran Church of America (ELCA).
Paljud kogudused ja üksikliikmed on lahkunud Põhja-Ameerika suurimast luterlikust kirikust ja liitunud LCMCga. Kuid kiire kasvu põhjuseks pole mitte ainult liikmete ülevõtmine teistest luterlikest ühendustest, vaid just misjonitöö tegemine nende keskel, kes on väljaspool usuühendusi. Võib märgata, et elav usk elavasse Jumalasse on kõnekas ja nakatav.
Kirikut, mis on organiseeritud madalkiriklikult, koguduste ühendusena, juhib juhatus ja mitmed nõukogud. Piiskoppi neil ei ole. Tegevjuht, kelle ülesanne seisneb kogu ühenduse juhtimises, on väga hõivatud. Tema kontor on tema kodus. Ta sõidab ringi ja külastab kogudusi. Juhatus on tegelikult kirikuvalitsuse ülesannetes.
Kõrvalt vaadates tekkis küsimus, kas nii kiire ja üllatuslik kasv ei ole veel mahti andnud juhtimise korraldamise üle järelemõtlemiseks ja kuidas nad kiriku veel suuremaks kasvamisel selle juhtimisega toime tulevad. Tagantjärele mõteldes sain aru, et tunneme nende organisatsiooni veel pealiskaudselt ja sellepärast pole mõtet anda hinnangut.

Konflikti lahendus: uus kogudus
LCMC kokkusaamisel Denveris oli 1200 osavõtjat, nendest enamik hääleõigusega delegaadid, meie olime külalised. Külaliste kaelakaarte oli rohkemgi näha. Hääletamistulemusi hinnati ülestõstetud mandaatide hulga järgi, kas rohkem poolt või vastu.
Märkimist väärib, et kogudustele on jäetud suur autonoomsus. Sellise usulise aktiivsuse ja kasvu faasis, kus ei tekita mingeid probleeme näiteks päris erinevate jumalateenistuse vormide kasutamine, ei ole karta, et päevakorrale tulevad mingid suured ja häirivad konfliktid.
Konfliktid võivad küll tekkida, ent need lahendatakse madalamal tasemel. Üks selline leidis lihtsa lahenduse: koguduse juhtivate tegelaste sallimatus peaõpetaja suhtes päädis sellega, et õpetaja lahkus kogudusest ja hakkas asutama sama ühenduse raamides uut kogudust.
Kuna ta oli sõnakuulutuses olnud arvestatav ja paljude jaoks lugupeetav, siis läks umbes 30 inimest temaga kaasa. 11. novembril pidas uus kogudus, kes oli otsustanud eesmärgiks seada just väljaspool kirikuid misjoniseerimise, oma esimese jumalateenistuse.

Rõhuasetus, millest õppida
LCMCs on pearõhk Jumala sõna jagamisel selles teadmises ja usus, et ülestõusnud ja elav Jeesus Kristus on ligi. Ei teoretiseerita, kuidas mõista Jeesuse Kristuse neitsist sündimist ja kas ikka on võimalik, et ta surnuist üles tõusis. Jeesuse Kristuse sündimine, kannatus, surm ja ülestõusmine ning taevaminek on tõsiasjad. Sellega arvestamine ja sellesse uskumine annab usule jõu.
Palju mõtlemisainet andis usuline aktiivsus, valmidus palvetada, koguduseliikmete agar kaasalöömine koguduseelus, annetamisvalmidus ja suunatus väljapoole oma koguduse ringi. Usklikkus ei ole demonstratiivne, vaid loomulikult igapäevaelus nähtav ning südamlikkuses ja hoolivuses kõnekas. Ka kodustes ringides on palve tähtis ja pole sugugi haruldane, et enamik või koguni kõik üksteise järel palvetavad. Koguduse õpetajal on küll vastutus, aga ta on ikkagi üks koguduse hulgast.
Meil sageli kogetav vaimuliku persooni tähtsuse rõhutamine on seal päris võõras. Vahel läks mõte sarnasusele vennastekogudusega. Järelikult on sealse olukorra mõistmiseks meil mingi mudel olemas. Usulise elavnemise või koguni ärkamise korral liiguvad rõhuasetused mujale ja ei tekigi küsimust, kuidas siis nii elada saab.
Elatakse elavas ühenduses oma Issandaga. Usku ei tee kindlad raamid, vaid täielik usaldus oma Jumala suhtes. Sealjuures raamid siiski ei puudu. Oma usu alused on neil luterlikud ja nad tahavad sellel kindlalt püsida. Kuid kas teame, mis oli Lutherile tähtis? Leida armuline Jumal.
Mõned näited sellest, kuidas see luterlus realiseerub. Colorados Denveris LCMC koguduses Spirit of Hope, mille jumalateenistusel ma 7. oktoobril jutlustasin ja Siimon tõlkis, on 128 liiget. Kirikus oli üle saja inimese. Nad peavad jumalateenistusi ühe koguduseliikme majas, sinna kavandatud keeglisaalis, mis nüüd teenib kirikuna. Kogudus on hakanud ehitama kirikut, samal ajal nad toetavad TTAd.
Minnesota osariigis Minne­­-a­polises olime ka ligi nädala. 21. oktoobri õhtupoolikul sõitsime pikema maa, kui on Mustveest Tallinna, Aleksandria linna lähedal asuvasse Carfieldi asulasse, kus elab 232 inimest, kogudus aga on 500-liikmeline ja ehitab oma kirikukompleksi suuremaks, sest 200 istekohaga kirik on pühapäevasele kogudusele väikseks jäänud.
Samal ajal on nad langetanud otsuse toetada TTAd, sest tahaksid, et eesti rahvas jälle Jumala juurde jõuaks, ja see toetamine on praegu tee eesti rahva aitamiseks. Sellist abivalmidust nägime ka Iowas McCallsburgis ja Rolandis. Need on ainult mõned näited meie teelt.

Jumalariigi kasvamise nimel
Meie reis on andnud võimaluse näha olukordi ja probleeme ka teisest küljest. On selge, et usuline ärkamine pole ilmvõimatu ja see paneb inimesed tegutsema hoopis teisiti, kui seni on harjutud. Ilmneb jõud, mida me tavalises elus nagu ette kujutadagi ei oska. Jumalariigi kasvamiseks pole kahju annetada ja ollakse valmis pidevaks eestpalveks ka tundmatute ja väga kaugel asuvate inimeste eest. Oleme seda imet oma silmaga näinud. Tahaks küsida: kas tõesti ei ole enam lootust rahval, kelle eest on valmis palvetama nende allesjäämiseks inimesed, kes seda rahvast ei tunnegi?
Oleme Jumalale väga tänulikud selle evangelisatsioonireisi eest. Tema õnnistas sõnumi jagamist imeteldaval viisil ja tegi inimesed vastuvõtlikuks ning mõistvaks. Eesti rahvas sai palju sõpru.
Reisi üheks tulemuseks, mida saame näha alles tulevikus, kui see nõnda realiseerub, on sealsete koguduste huvi hakata toetama meie kiriku pisikesi kogudusi, kes oma õpetajat üleval pidada ei jaksa. Toetada selleks, et õpetaja võiks end pühendada Jumala sõna kuulutuse tööle ega peaks püüdma end elatada palgatööga. On ilmselge, et palgatöölise peamine tähelepanu on tööülesannete täitmisel ja kuulutustöö on kõrvalise tähendusega.
Vara on veel hõisata, sest kõik on alles kavatsuse tasemel, aga kui Jumal aitab, et meie kiriku poolt see võimalikuks osutub ja abipakkujate tahe kindlamaks saab, siis tohiks loota sellest midagi head.
Eenok Haamer,
TTA rektor