Maarjamaa lugu 8. osa

(Algus EK nr 33, 27.8.2014.)

«Vene kirik»
Aastal 1845 alanud massiline kirikuvahetus jagab meie Vene aja (1710–1918) kaheks väga erinevaks perioodiks. Esimesel kehtis nn Balti erikord, mis jättis siinsele vaimulikkonnale palju vabamad käed kui Rootsi ajal, olgugi et ka tsaaril oli oma riigikirik. Teisel perioodil (1845–1918) sünnib sadakond Eesti õigeusukogudust: 1897. a rahvaloenduse ajaks oli neis juba ligi 110 000 usklikku.
Sellel perioodil aitab riigikirik uusi kogudusi väga heldesti, eriti suure hulga uute kirikute ehitamisega. Tekkis aga ka võistlusmoment seni domineerinud luteri kirikuga: nii näiteks ehitati aastatel 1860–1880 tervelt 26 uut luteri kirikut.
Võistlus toimus eriti maakeele kasutamise alal. Kogudusevaimulike ettevalmistamiseks asutas riigikirik Riia Vaimuliku Seminari (1846–1918), kust said peale preestrikutse valinute (nt piiskopid Platon ja Herman) hea hariduse ka hulk tuntud ühiskondlikke tegijaid (nt Jaan Poska, Konstantin Päts, Ado Birk, Jaan Jõgever, Konstantin Ramul).
Võistlus vallandus ka eestlastest kogudusejuhtide ametissepanemises. Riigikirik hakkas seda tegema kohe, jäi aga põhiliselt siiski koloniaalkirikuks: esimene eestlane (Paul Kulbusch) sai piiskopiks alles 1917. a. Esimesed eesti rahvusest luterlikud pastorid (Wilhelm Eisenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann) ordineeriti alles 1870. aastail, esimese piiskopini sel perioodil veel ei jõutudki.
Eesti jaoks täiesti uut laadi usukeskusena asutati 1892. a Pühtitsa (Kuremäe) klooster. Siin oli küll varem asunud vana, aga väike õigeusu pühapaik, ent suur klooster oli midagi hoopis uut. Kuna liturgia toimus kirikuslaavi keeles, on meil seda kloostrit ja kogu keisrikirikut süüdistatud riikliku venestamispoliitika toetamises. See süüdistus ei pea aga paika: riik püüdis kirikut küll selles mõttes ära kasutada, tegelikuks kahjukannatajaks oli aga kiriku maine.
12. sajandil tõid esimesed misjonärid meile «täiesti valmis» ladinakeelse jumalateenistuse. 19. sajandil toodi meile jällegi üks «täiesti valmis» liturgia. See toimus küll algusest peale eesti keeles, ent muusika jäi spetsiifiliselt vene kiriku omaks. Nimelt kiriku: meie ajalooraamatud räägivad küll praeguseni usuvahetusest, ehkki seda ei toimunud – tegemist oli ühe ja sellesama ristiusuga. See usk jõudis aga meie maale sel kujul, mille oli talle andnud vene kirik. Sisuliselt toimus kirikuvahetus.
Kirikuid-kogudusi lisandus muidki: 1730 jõudsid meile vennastekogudused, 1860 saabusid esimese vabakogudusena baptistid. Nende kõrval elasid aga Peipsi ääres edasi ka vanausulised, kes olid juba enne Vene aega Eestis varjupaiga leidnud. Samuti ei tohiks unustada meie kuulsat «paljasjalgset Tõnissoni», kes teenis keiserlikus armees budausu vaimulikuna ja kuulutas seda usundit Eestiski, ent tema puhul on tõepoolest juttu ühest teisest usundist.
Kokkuvõttes kujunes Vene aeg meil mitme kiriku ajastuks, ent ka oikumeenia ja kirikute tagakiusamise sünnilavaks.
(Järgneb.)

Vello Salo