Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev

1Tm 6:6–10
Ilus suvi on selleks korraks läbi saanud ja sügis on kätte jõudnud. Sel pühapäeval võime rõõmuga tähistada lõikustänupüha. Suur Looja on taas lasknud parasjagu päikest paista ja vihma sadada. Kes kevadel külvas, sellel on olnud, mida lõigata. Salved on saanud täis ja võime julgelt talvele vastu minna. Selle Looja õnnistuse osalistena võime nüüd rõõmsalt tulla tema palge ette teda tänama igapäevase leiva eest.
Olen näinud erilist rahulolusära talumehe silmis, kui ta lõikusajal võtab peotäie kuldset vilja ja võib tõdeda, et kõik on läinud hästi. Tänapäeval teeb moodne tehnika meie eest suure osa tööd ära ja neid, kes põllu ja viljaga otseselt kokku puutuvad, jääb järjest vähemaks. Aga igapäevast leiba vajame kõik nii täna kui homme. Maksab meelde tuletada, mida katekismus igapäevase leiva kohta ütleb: «Igapäevane leib on kõik see, mida me vajame oma ihu toiduseks ja vajadusteks nagu toit, söök, rõivad, kingad, koda ja koht, põld, kariloomad, raha, vara, vaga abikaasa, vagad lapsed, vaga pere, vagad ja ustavad ülemad, hea valitsus, hea ilm, rahu, tervis, head sõbrad, ustavad naabrid ja muud niisugust.» Õnnis on inimene, kes mõistab seda igapäevast leiba tänuga vastu võtta. Tänulikkusega kasvab ka tundmine, et seda on piisavalt.
Apostel Paulus tuletab meile meelde lihtsaid elutõdesid, mis paraku sageli ununema kipuvad. Või kui ka elu ise neid meile meelde tuletab, ei talita me ometi nende kohaselt. Apostel ütleb: ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.
Olen lapsest saadik armastanud vanavara. Igal vanal esemel on jutustada põnev lugu endistest aegadest, inimestest, kellega nad enne mind on kokku puutunud. Kui võtad kätte 500 või 1000 aastat tagasi meistri poolt hoole ja armastusega tehtud ehte, siis tajud, et sina pole seda siia maailma toonud ega võta ka siit endaga kaasa. Sa võid paremal juhul olla mõneks ajaks tema hoidja ja sellest rõõmu tunda, kui oskad.
Apostli sõnades on ka vihje meie päevade piiratusele siin ilmas. Tundsin üht meest, kes pea igal kokkusaamisel rääkis, et ühel päeval ta loobub linnaelust. Ostab jahikoera, mootorsaani ja väikese ilusa majakese kõrvalisse kohta metsaveerde. Tal oli üksikasjalik ettekujutus sellest, kuidas ta seal siis rahulisest elust rõõmu tunneb. Majanduslikult oleks ta võinud neid maju sinna metsaveerde osta kohe kümmekond ja elada midagi tegemata sama vanaks kui Metuusala. Aga alati oli midagi väga olulist vaja veel linnas ära teha, mingi äriprojekt lõpule viia. Paraku ühel päeval süda ei pidanud selle ilma tempole vastu. Mõne aasta pärast oli poja asjaajamise tõttu isa ülesehitatu läinud. Kokkuvõttes polnud sellest kõigest palju kasu ega rõõmu kellelgi. Elu kenas metsaveere majakeses jäigi elamata.
Liiga sageli lükkame vajalike otsuste langetamise määramatusse tulevikku. Nõnda jäävad astumata sammud, millest sõltub meie õnn ja tõeline olemine siin päikese all. Paraku veelgi sagedamini jäävad tegemata jumalariigi asju puudutavad otsused. Põhjuseks, miks nõnda läheb, on sageli hingevaenlase seatud lõks, millest apostelgi räägib: kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu … Rikastumissoov on tihti hirm jääda vaeseks, kartus igapäevase leiva pärast. Pühapäeva evangeelium aga julgustab meid, et pole vaja muretseda – meie taevane isa teab, et me seda kõike vajame.
Apostel ütleb, et jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Kindlasti ei mõtle ta, et peaksime loobuma elus edasi püüdmast ja kõigele käega lüües ütlema, et olgu kuidas on. Oleme ju Jumala näo järgi loodud inimesed, kes on pandud seda maad harima ja hoidma. Ka Jeesus on öelnud: ma pean tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, kuni veel päev on, öö tuleb, mil keegi ei saa midagi teha. Meil igaühel on siin elus täita oma roll ja selle juurde kuulub ka töö tegemine igapäevase leiva eest. Teeme kõik, mida saame ja peame, ülejäänu võime julgelt usaldada Looja hoolde.
Apostel nimetab jumalakartust suureks tuluallikaks. Maailm on harjunud tulu mõõtma rahas, mis pärast kulude mahaarvamist puhtalt kätte jääb. Apostli jaoks oli tulu midagi hoopis püsivamat sellest, mida siin korraks oma käes saame hoida. Maailm on kartust ikka seostanud hirmu ja argusega, aga Paulusele andis jumalakartus julguse elada ja olla, langetada otsuseid ja teha seda, mida ta tegema pidi.
On suur looja arm, et siin ilmas vahelduvad külv ja lõikus, suvi ja talv, vihm ja päike. See on elu jätkumise ime, mille eest võime Loojale tõepoolest tänulikud olla. Tema arm ja õnnistus on ka see, kui üks inimlaps kõige selle keskel võib rahuliku ja julge südamega vastu võtta oma igapäevast leiba. Osakem sellest siis rõõmu tunda ja olgu meie südames tänu Loojale kõige eest. Ka selle tänavuse lõikuse eest, isegi siis, kui me ei ole põllumehed!

 

 

 

 
Kaido Saak,
Lihula koguduse õpetaja