Mis teeb kirikust kiriku?

Eesti keeles ilmunud kogumik „Üheskoos kirik. I osa: Kirik – pühakiri – armulaud – amet“ on äärmiselt vajalik teos meie oikumeenilisest mõistmisest ja mõtteviisist. 

Eestlastele meeldib sageli rahvusvahelises kontekstis pisut uhkustada oma „naturaalse“ oikumeeniaga, mis tõesti Eestis eri paigus ja eri moel elab ja õitseb, seda nii Eesti Kirikute Nõukogus kirikupeade kui ka kohalike kogukondade rohujuure tasandil. Teinekord saadakse vaat et pareminigi läbi ja üksteisest aru kui oma kiriku sees. Siiski aga vajame selle jaoks ka reflektsiooni ning mõistmist, kuidas me selleni oleme jõudnud ning mis on olnud olulised verstapostid sellel teel ka laiemalt kui ainult kohalikus mullis. 

Teine pool, kas ka kirik?

Oikumeeniliste tekstide puhul on alustuseks oluline jälgida seda, kuidas teksti loov kogukond iseendid ja kõneluses osalevaid kirikuid nimetab. On ju üks alusküsimus see, kas tunnistatakse teine osapool kirikuks või on tegu pigem sektilaadse tootega. Nii näiteks oli 1980ndatel märgiline paavst Johannes Paulus II erinevate luterlike riikide ning ka luterlike kirikute külastus, mis oluliselt muutis ka katoliku kiriku laiemat suhtumist protestantlikusse suunda ning oli avalikuks tunnistuseks sellest, et üks püha katoolne kirik võib väljenduda erinevates formaatides. 

Mis aga teeb kirikust kiriku? Kui ühelt poolt võiks vastata, et sellega tegeleb ilmunud raamatu esimene osa, siis oleks see vastus liialt kitsas. Tegelikult tegeleb just selle küsimusega kogu oikumeeniline liikumine tervikuna, otsides ühisosi ning lepitades erinevusi – kuidas mõistame ristimist, armulauda, pastori ja piiskopi rolli või kiriku eesmärki maailmas. 

EELK kui dialoogipartner

Valminud teos on koguteose esimene osa ning keskendub kirikule, pühakirjale, armulauale ja ametile ning seda läbi erinevate teoloogiliste kõneluste tulemuste. EELK kuulub mitmesse oikumeenilisse ühendusse ning on olnud läbi aegade aktiivne dialoogipartner erinevatele osapooltele. Kordamata siinkohal ajalugu tahaksin ma hoopis peatuda küsimusel, kas ja kuidas see mõjutab meie endi kirikuks olemist aastal 2022. Puudutan alljärgnevalt põgusalt paari teemat.

Eessõnas kirjutab üks kogumiku koostajatest õp prof Thomas-Andreas Põder järgmist: „Ühine teoloogiline töö on sillaehitamise kutse ja vastutus. See on osalemine vastuvõtu ja andmise protsessis, kus oleme igaüks omal moel nii kuulajad kui kõnelejad.“ (Lk 20) 

Viitasin eespool, et teinekord tundub, et meil on lihtsam ehitada sildu oma sõsarkirikutega kui EELK enda sees. Millest see võib nii olla? Paratamatult kerkib esile mõttekäik, et selleks, et üksteist päriselt kuulata sooviga ehitada sildu, on vaja teist osapoolt esiteks respekteerida ja teiseks tunnistada teda lõplikult endaga võrdsena. Analoogselt kirikutega, kus edasiviiva vestluse üheks oluliseks komponendiks on teise osaduskonna tunnustamine kirikuna. 

Osaduse mõistmine ja mõtestamine

Järgmine samm sealt edasi võiks olla ühise osaduse mõistmine ja mõtestamine. EELK jaoks võiks olla siinkohal üheks teednäitavaks dokumendiks Luterliku Maailmaliidu poolt 2015. a vastu võetud uurimusdokument „Luterliku osaduse enesemõistmine“ (kogumikus lk 141–158), mis mh sedastab, et „Luterliku õpetuse järgi on osadus ühtaegu and ja ülesanne“ (lk 144), ning lisab teksti eesmärgina „sõnastada LML-i liikmeskirikute ühised usuarusaamad, mis on asjakohased ja olulised igal ajal, eriti aga osaduses tekkinud lahkarvamuste korral, et leida strateegiaid, mis aitavad meil välja selgitada, kuidas üheskoos elada“ (144). Jah, kuidas üheskoos elada, see ongi peamine mõttekoht. 

Aeg-ajalt kerkivad kirikus üles ka küsimused, kas me peaksime mõnest ühendusest lahkuma (mitte üheskoos elama?), kui ei nõustu mõne teise ühendusse kuuluva kiriku teoloogilise suunaga. Kuna lahkumine oleks tõeline tagasikäik, siis küllap on sellises olukorras samuti hea pöörduda tagasi alustekstide juurde ning analüüsida, kas olukord on muutunud niivõrd drastiliselt, et ühisest kantsli- ja armulauaosadusest ei ole võimalik enam kinni pidada. 

Analüüsida ei tasu aga kinniste uste taga ihuüksi, me ju teame, kuhu see tegevus Vargamäe Andrese viis, vaid just üheskoos, sest ainult koos toimides saame päriselt kirikuks ning see üheskoos kirik olemine on ka käesoleva koguteose peakirja taga. Thomas-Andreas Põdra sõnadega, „kuidas kirikud võtavad tõsiselt kirikute pluraalsuse ja kiriku singulaarsuse küsimust“ (lk 14). 

Kiriku juhtimine on pildil

EELK jaoks on kindlasti vajalik põhjalikult tutvuda ka ametit puudutavate osadega, kuna piiskoppide-praostide, aga ka laiemalt kiriku juhtimise teema ei ole pildilt kuhugi kadunud. EKOE õpetuskõneluse tulemus „Amet-ordinatsioon-episkope“ kõnetab mitmeid küsimusi episkope teemadel ja seda just laiemas mõistes, mitte üksnes spetsiifiliselt piiskoppe silmas pidades. „Nõnda kattuvad erinevad EKOE kirikute mudelid selles, et nad kõik rõhutavad ordineeritud ja ordineerimata isikute jagatud vastutust episkope’s“ (lk 273). Kiriku juhtimise juures tuleks ilmikute suurem kaasatus, ja seda nii sinodaalsel kui konsistooriumi tasandil, kindlasti enam tähelepanu alla võtta. 

Piibli koht luterlikus osaduses

Pühakirja tõlgendamise valdkonda, kus samuti on olnud ka meil erinevad arusaamad sola scriptura mõistmise üle, kõnetab kaks teksti – EKOE õpetuskõneluse tulemus „Pühakiri – usutunnistus – kirik“ ning LML luterliku hermeneutika uurimusdokument „Alguses oli sõna: Piibli koht luterliku osaduse elus“ – mõlemad üpris hiljutised, aastatest 2012 ja 2016. 

Tegu on tõesti väga põhjaliku ja süsteemse lähenemisega, mis otsib vastust, kuidas mõista pühakirja aastatuhandeid pärast selle kirjapanemist, käsitledes seda samas kogu väärikuse ja pühadusega, mida see tekst kui Jumala sõna väärib. Oluline on siiski mitte lugeda teksti sõnasõnaliselt ja pealiskaudselt, vaid süüvida tähendusse ning uurida autorite taotluste kohta. Eriti tabavalt sõnastatakse EKOE poolt järgmist:

Tänapäeva ühiskonnas seisavad kirikud silmitsi terve rea eetiliste probleemidega, mille kohta Pühakirjas otseseid juhiseid ei sisaldu. Ja vastupidi: Piibli ütluseid, milles on leitavad meie tänapäeva elu küsimused, tuleb käsitleda diferentseeritult, sest nende pelk ülekandmine tänapäeva elu olukordadesse võib olla vastuolus evangeeliumiga. Pühakirja keskme valguses tuleb uurida nende ütluste põhieesmärki ja kanda need sellest lähtuvalt kaasaega. Seega tuleb Piibli ütlusi kaalutletult, südametarkusest ja elukogemusest lähtuvalt vanade ja uute küsimuseasetuste ja olukordade puhul rakendada. Üksnes nõnda on võimalik jõuda konkreetsete ja veenvate tulemusteni. (Lk 198–199)

Põgusalt mainin veel ka teemat, mis vääriks omaette pikemat käsitlust, ja selleks on armulaud. Eraldi ja üksnes armulaua teemale on käesolevas kogumikus pühendatud EKOE juba 1994. aastal koostatud dokument „Armulauaõpetusest ja praktikast“. See aga ei tähenda, et teema oleks kuidagi seisma jäänud. Lähiaastatel on oodata EKOE uut dokumenti – „Issanda söömaaja praktika ja teoloogia“. Seega ootame järge ning vast on põhjust teemat siis pikemalt avada. 

Erinevad sammud usulise arengu teel

Kõiki erinevaid teoloogilisi kõnelusi aktiivselt oma usku elavaks elavate kirikute vahel saadab ikka ja alati õndsusküsimus ehk arusaamine sellest, mida tähendab õndsaksmõistmine ja õndsakssaamine ning millised praktikad ja teooriad võivad sellel teel komistuskivideks osutuda. On see ju kirikute peamine siht ja eesmärk ning küsimus ongi selles, kuidas me õndsuslugu tervikuna vaatleme ning millised küsimused sellel teel kerkivad. 

Nii võib ka EELK-sisesed vaidlused sageli kokku võtta mõttega, et ühele poolele on tegu õndsusküsimusega, teisele lihtsalt praktilise eluga kaasneva nähtusega. Ning sellel tasandil ongi raske üksmeelt leida. Aitab aga arusaam, et erinevad sammud on vajalikud usulise arengu teel ning loodan, et käesolev raamat aitab kaasa just õndsuslooliste küsimuste laiemaks mõtestamiseks. Et üheskoos elada, nii siin- kui sealpoolsuses. 

Triin Käpp, 

vaimulik