Mööda vett, vabaks tontidest …

Mt 14:22–33 Inimese peale mõeldes võib tabada end mõttelt, et ta pigem „laseb end elada“, kui et elab. Ta võtab elu nõnda, nagu talle näib, ega anna endale aega mõelda niisuguste küsimuste üle nagu elu tähendus, elu eesmärk, elu pühadus … Keskendutakse isiklike soovide rahuldamisele. Mõningasele küpsusele jõudnud kaasteelised püüavad oma panuse anda perekonna ja ühiskonna asjades aktiivselt kaasa lüües. Samas ei muretseta eriti selle pärast, millisel alusel need kohustused rajanevad. Allika järele küsivad vähesed. Ka ennast usklikuks pidavad inimesed ei jaksa tihti süveneda, vaid paremal juhul täidavad (muidugi omal valikul) kiriku või oma usuorganisatsiooni käske ja norme. Lühidalt, nad usuvad ikka, et ainus reaalsus peitub füüsilises maailmas. Kõiges selles, mida võib käega puutuda ja silmaga näha. Keegi on kunagi öelnud sellise uskliku kohta, et „ta näeb kõvasti vaeva, et taevaste rõõmude nautimist võimalikult kaua edasi lükata“. Czesław Miłosz on kirjutanud ühe luuletuse, mõeldes sellele väsimatult põikpäisele materialismile, mis meie elu püüab kujundada ja kamandada: Materialism? Hea küll. / Tingimusel, et ta on piisavalt dialektiline. / See tähendab, suudab žongleerida südame ja peaga, / Hinge ja kehaga, elu ja surmaga, / Et ei väldi küsimusi viimsete asjade kohta, / Ja peab samaväärseks nii usklike kui uskmatute argumente. Tulles alguse juurde ehk lohutab meid veidi see, et ka püha Peetrus on olnud üks „nõdra­usuline“ teiste nõdrausuliste seas. Vähemasti tänane evangeelium näib küll seda kinnitavat. Selge see, et järve peal „kõnnib tont“. Ja milleks peakski olema vajalik, et Meister sellisel viisil õpilasi segadusse ajab. Samas näeme Matteuse evangeeliumis sedagi, et järk-järgult tõuseb esile just Peetrus kui kõigi jüngrite eestkõneleja ja Jeesus osutab talle ka erilist tähelepanu. Päev on tuuline. Paat loksub lainetel. Jüngritel on põhjust murelik olla, sest nende Meister, kes nii võimsalt oli nende meeled köitnud ja iga olukorraga justkui mängeldes hakkama sai, oli jäänud rahvahulga juurde ja jüngrid pidid ise paadiga vastaskaldale pärale jõudma. Aga siin võib esitada kohe esimese küsimuse. Olid nad ikka üksi seal paadis? Usus kasvamine tähendab eelkõige selle äratundmist, et sa pole kunagi üksi. Alati saad sa osa Issanda imelisest ligiolust. Alati sünnib ime: Jumal on Immaanuel! Aga langusjärgne inimene on kahtlustest ja hirmudest puretud inimene. Sedagi näeme Peetruse puhul, kui ta hüppab paadist järveveele, et Jeesuse kutse peale talle vastu tõtata. Nõder on ta usk. Nii lausub Jeesus. Jeesus ei ütle, et Peetrusel usku pole, vaid see usk on jõuetu, mis väsib ja paneb oma relvad maha just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse. Kuidas võita hirm? Kuidas jääda pinnale? Kuidas hoida alles usaldust nii, et hirmuhigi ei uputaks meid veel enne paadist vette kukkumist? Siin ei aita ujumisoskusest füüsilise maailma mõistes. Tarvis on lisaks valmisolekule Jeesust järgida veel ka usku, mis tuleneb Jeesuse ustavusest inimese vastu. Jumal usaldab inimest kõigepealt ning see teeb inimese vabaks hirmust ja kahtlustest. Madu Eedeni aias külvas kahtluse inimese hinge. Kuri sunnib alati kahtlema ja kõhklema inimlast. See on tema loomus. Nüüdisajal püütakse kurjuse jõudu pisendada. Seda ei nähta enam metafüüsilise jõuna ja tulemuseks on see, et nii hea kui kuri on üksnes inimeste omavahelise kokkuleppe küsimus. Järelikult on siis ka hirmud võidetavad üksnes inimlikule jõule toetudes. On vaja lihtsalt häid ideid ja õiget treeninguprogrammi. Nii on inimesel pea võimatu märgata Jee­sust, kes tõttab ikka ja jälle „üle vee“ ta poole. C. G. Jung kirjutab oma mälestustes: „Kui kurjuse jõud oleks nii nõrk, millistena mõned tahavad seda näidata, poleks maailm vajanud Jumala enda kohale saabumist või siis oleks inimene ise suutnud maailmale õige tee kätte juhatada, kuid seni pole seda kindlasti juhtunud.“ Jeesus astub paati. Tuul taltub ja jüngrid suudavad veel üksnes kummardada Issanda ees. Kui meie elus lahenevad esmapilgul täiesti võimatuna tunduvad olukorrad, on Jeesus meie „paati“ jõudnud ja tuule vaigistanud. Muidugi saame enne lahendust võime kogeda hirme ja kõhklusi. „Nõder usk“ on meile kõigile tuttav seisund. Aga ka tänulikkus ja kummardamine suure lahendustetooja ees, kelle imedel ei ole lõppu, sest „armastus ei väsi eales“. See on see alandlik meel, millest nii palju on kirikuisad rääkinud ja mille puudumine tundub olevat selle maailma norm. Ainult alandlikkus laseb meil tunnistada, et meie „pihud on tühjad“, et oleme vaesed ning vajame Jumala abi ja hoolt. Alandlik inimene teab, et Jumal on kõik. Meie hädad, meie mured ja õnnetused ei tee meid siis araks ega hävita isiksustena, vaid on hoopis Jumalale avanenud võimalused osutada meile suurt halastust. Ja me ütleme koos püha Peetruse ja teiste jüngritega Jeesusele: „Tõesti, Sina oled jumala Poeg.“

 

 

 

 

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja