Mul ei ole head meelt surija surmast
/ Autor: Illimar Toomet / Rubriik: Jutlus / Number: 4. juuni 2008 Nr 27 /
Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis peab ta tõesti elama. Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!
Hesekiel 18:21,32
Hiljuti näidati teleuudistes üht hingevaakuvat pensionäri, kes oma põdura tervise pärast ei suutnud osaleda kohtuprotsessil, kus teda süüdistati aegumatutes inimsusvastastes kuritegudes. Räägitakse, et taoliste kohtuprotsesside eesmärk on vältida massiliste küüditamiste, tapmiste, vägistamiste ja röövimiste kordumist. Ärge uskuge seda. Viiskümmend aastat pärast natsiroimade hukkamõistu Nürnbergis kordusid sõjakoledused siinsamas Euroopa tagaõuel Jugoslaavias. Enamikku kommunismi koletislikest kuritegudest pole seni hukka mõistetud ja vaevalt selleni jõutaksegi. Maailm käärib ja üha uutes konfliktides hukkunute arv osutab sellele, et ajaloost ei õpita midagi.
Need suured kohtuprotsessid toovad paratamatult esile süüpingis istuvad kurjategijad. Mis neist saab? Mõeldes sellele, kui paljude inimeste elusid on nad purustanud, võiksime küsida, kas neil peakski olema mingit tulevikku? Enne otsuse langetamist peaksime endalt küsima: «Mis teeb minust kristlase?» Kas see, et olen heatahtlik inimene ja käin vahetevahel kirikus? Ei, mitte minu inimlikud voorused ei tee mind kristlaseks, vaid Jumala erakorraline otsus oma Poja lepitava surma pärast andestada kõik mu mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised, millega ma olen põlanud Teda ja mürgitanud ligimeste elu: minu usaldamatus, tänamatus, hoolimatus, argus, kõrkus, isekus jne. Ainult teadmine selle võla suurusest võimaldab mõista sõna «andeksandmine» tähendust. Ja see on tegu, mida peaksime kaaluma, nähes oma mõttelises kohtupingis järjekordset süüalust. Ükskõik, keda.
Fanny de Sievers jätab oma kommentaaris meieisapalvele kurjategijate loendi lõpetamata: «Ja siis, nende väikeste võlglaste järel kõik suured võlglased, … need, kes mu isa maha lõid ja ema Siberisse saatsid. Need, kes …» Ja siis järgneb Sieversi vastus: «Kõigile neile tuleb kuidagi andestada. Mitte tegu tegematuks tunnistada – sest see karjuks ju tõele vastu –, vaid tegu hukka mõista ja tegijale andeks anda. Tegu nõnda põhjalikult hukka mõista, et me ise ei julgeks midagi sellist korda saata, kuid jätta tegija üle otsustamine Jumala hoolde, sest ainult Tema teab, mis inimese südames sünnib ja kui palju keegi milleski süüdi on.»
Et nõnda otsustada, on vaja suurt usku. Usku sellesse, et kõik asjad on Jumala käes, ükski asi ei jää talle teadmata ja ühegi asja suhtes pole ta ükskõikne. Ta näeb, kuuleb, tunneb, hindab – ja tegutseb.
Ainult uskmatu võib väita, et Jumal ei sekku. Ja Tema sekkumisel on mõõtu. Kui keegi pealtnäha tige inimene murrab jalaluu, siis pole see mitte jumalik karistus, vaid alles hoiatus. Ja kui me taolistest asjadest kuuldes ise meelt ei paranda, ei andesta eksijatele ega palveta nende pärast, siis võib meid oodata midagi hoopis hullemat. Ning kui õnnis Maarja oma ülistuslaulus ütleb: «Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke», siis ei räägi ta võrdumitega pisiasjust. Ta tunnistab Jumala kohtumõistmisest, mis ulatub maailma äärteni ja läbistab kõiki ajastuid. Jumala karmi pilgu ees on ta oma valitud rahvas iisrael. Ja kusagilt saab ta kätte ka meid.
Kiirustades kohut mõistma oma suurte ja väikeste vaenlaste üle, tuletagem meelde, et Kõigeväelise ees ei tähenda süüdlaseks või õigeks nimetamine midagi vähemat kui ellu või surma mõistmist. Ainult siis, kui mõistame, kui sügav on kuristik, kuhu me ise oma patuste tegudega oleme langenud, võime taibata, kui suur ja imeline on Jumala arm, mis meid sellest päästa tahab. Kuidas me võiksime siis seista vastu sellele, kui Jumal otsustab kedagi päästa?
Pattudest pääsemine on Jumala ime. Sest vaata, ta loob inimese uueks. Ta võtab igalt kahetsejalt tema üleastumised ja viib nii kaugele, kui ida on läänest. Iga õel, kes taganeb oma üleastumistest, jääb elama ning ühtegi tema üleastumist ei pea enam meelde tuletama. Mõelgem sellele, kui uudistes näidatakse jälle mõnd kaamerasse naeratavat süüalust. Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!
Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja