Oht on muutuda liiga paigatuks ja spirituaalseks

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja usuteaduse instituudi dotsent teoloogiadoktor Arne Hiob (55) tunneb ennast kulgevat teel, mis talle määratud, ja adub kutsumusena teha oma tööd nii hästi, kui temale antud annid lubavad.

Vabaduse väljakul asuv Jaani kirik on keset pealinna melu otsekui oaas, kus igati paslik aeg hetkeks maha võtta. Et rääkida usust ja uskumisest ning sellest, mis tänapäeval ristiinimesele jalale lambiks. Arne Hiob on oma tihedas päevakavas, kus tuleb end jagada lektoriameti, vaimulikukutse, kirjatööde ja koduste tegemiste vahel, meie jutuajamiseks aja leidnud.

Kui ennast tutvustad, siis kas kasutad eelistatult sõna luterlane või kristlane?
Ikka kristlane. Luther oli ka kristlane. Luterlane on see, kes pühakirja keskmesse tõstab. Ka Martin Luther ise rõhutas, et mitte tema, vaid Piibel peab mõõdupuu olema. Luterlasena arvestan nii luterlikku traditsiooni kui eelkõige ikka Piiblit. Tasand number üks on enese määratlemisel ikkagi kristlus. Olen kristlane, siis luterlane.

Kui vabalt ja hästi tunned ennast luterlikus konfessioonis, nendes raamides?
Olen tundnud ennast nii vabalt kui hästi, aga minu meelest on need raamid mõtlemapanevalt kõikuma löönud. Uued suundumused, eriti lääne kirikutes, aga ka Eestis, kipuvad traditsioonilistest hoiakutest mööda minema.
Võiks esitada võrdpildi supi keetmisest, mille valmistamiseks kasutatakse erinevaid produkte. Minu emale meeldis sellist keeta. Ta ostis nn supipõhja poest ja siis kodus lisas kõike meelepärast. Kui liiga ohtralt lisandeid panna, ei saa tulemust enam algse nimega nimetada – see ei ole enam seljanka, vaid mingi uue nimega saadus.

Tajud sama nähtust tänases luterluses?
Tajun küll, just seal, kus lastakse ennast liiga palju mõjutada uusaegsest deistlikust või koguni materialistlikust maailmapildist, millest lähtudes asutakse varasemat kritiseerima ja välja rookima. Spetsiifiliselt kristlik ühiskond loodi ikkagi keskajal ja see on ka kõigist teistest ette arenenud Euroopa kultuuri põhivundament või n-ö alumine korrus. Teise korruse moodustab alles valgustusaeg oma uuendustega. Tagasi keskaega (ja ka reformatsiooni poole) vaadates ei tule lammutada alumist korrust, vaid ainult parandada mõrasid, sest teine korrus ei saa jääda õhku rippuma.
Kui aga läänes harrastatakse lõhkumistegevust või korraldatakse kirikutes kõike moderniseerivat euroremonti, siis peab alumise korruse kadumisel varisema ka teine. Muidugi, keskaegne vundament on tugev ja teisel korrusel nokitsedes võib tükk aega mängida igasuguseid ümbertegemise mänge, kuid sellise «supi» sees ei tunne ennast arvatavasti paljud enam hästi. Igatahes minevikku ei igatse ma küll karvavõrdki tagasi, vaid minevikku vaadates ja seal unustatud häid elemente jälgides tuleb vaadata ikka tuleviku poole.
Kolmas korrus saab aga püsida ainult kahel alumisel. Meie oleme tänapäevani jõudnud läbi luterliku ajaloo, mis on kristluse haru. Piibel aga koosneb kahest testamendist, kus uus toetub vanale jne. Seda kõike peaksid arvestama ehitajad ja renoveerijad.

Kuidas suhtud sellesse, et lähenev reformatsiooni aastapäev kutsub senisest enam mõtlema, mis see Lu­theri õpetus ikkagi on?
See on igati teretulnud. Toon ka vastupidise näite. Olen kuulnud katoliiklikku käsitlust reformatsioonist. See väidab, et Lutheriga algas reformatsioon, mis kahjuks nurja läks ning kirikut ja kristlikku maailma lõhkuma hakkas, enne kui Ignatius Loyolast jesuiitide kaudu tõelise reformatsiooni ja katoliikliku uuendamise kaasa tõi.
Kui nemad saavad reformatsiooni niimoodi käsitleda, siis meie võime esile tõsta oma vaatenurka. Kuid mu meelest ei tohiks liiga palju rõhutada, kuidas Luther moodsat ühiskonda ette valmistas. Peab meelde tuletama, et Martin Luther ei andnud ise selliseid hinnanguid, seda on hiljem ja osalt meelevaldselt temale omistatud. Usupuhastaja vaatas ainiti Kristuse poole, soovis toetuda ainult pühakirjale ja kristlust puhastada, enne kui viimne aeg sisse murrab.

Kas sa hindad kohastumist pigem negatiivseks?
Mõtlen kohastumist ilmalikustumisega, sekularismiga. See oli ilmselt vajalik sekundaarse nähtusena puhastuse ja arendamise eesmärgil kristluse primaarsel põhjal. Kuid ta soovib ammu kristlust kõrvaldada või ületada, tuues kaasa sisemise destruktsiooni, isegi kui tal õnnestub väliselt mõnda aega hiilata. Minu hinnangul on nõnda mõistetud ilmalik element tänapäeval nii tugev, et seda asjaolu lihtsalt ei saa ignoreerida. Keegi peab selle ilmalikustumisega võitlema. Ma tunnen seda mõneti enda missioonina, mistõttu mu kirjutised ja sõnavõtud selliseid teemasid riivavad. Ei tohi lihtsalt kaasa joosta ühiskonna arengutega.
Olen tajunud, et kui lääne sekularism süveneb, siis tuleb sellest niisugusel kujul lahti öelda. Mida ütleks Karl Barth kiriku kohta, mis on üksnes «moodsa inimese» veel-uskuda-saamise või üldinimlike religioossete igatsuste teenindaja? Seda, mida klassikaline käsitlus nimetab leiutatud religiooniks, nimetab Barth uskmatuseks.

Seesama Karl Barth olla oma üliõpilastele öelnud, et lugege nii ajalehte kui Piiblit, aga ajalehes seisvat hinnake Piiblist lähtuvalt. Kas sinu üliõpilased võiksid sama soovituse saada?
Võivad küll. Piibel, kui me usume Jeesusesse Kristusesse, on sama eile, täna ja igavesti, on mõõdupuu hindamiseks. Piibel on Jumala ilmutus, mis jääb meie usu normiks. Piibel on mitte meie ebatäiusliku jumalaaimduse peegeldus, vaid Jumala ilmutuse ja Jeesuse täiusliku jumalakogemuse peegeldus. Täiuslik mõõdab ebatäiuslikku, mitte vastupidi.
Kuidas tahes teostus ilmutus n-ö tehnilises mõttes, kehtib see, et kui Piibel ei ole enam aluseks, normiks ja mõõdupuuks, siis tähendab see stsenaariumi ümberkirjutamist. Muudad aga stsenaariumi, muutub näidend – ja kerkib taas küsimus, kuivõrd võiks hoopis uue ja värske režissööri käe all elada uus teatris.

Kuivõrd arutad oma elus raske otsustuskohani jõudes, kuidas Jeesus oleks selles olukorras käitunud?
Ikka, olen mõelnud Jeesuse sõnale kogu aeg, aga et ma seda väga dramaatiliselt oleksin tajunud, seda ehk mitte.
Ma olen võtnud tema sõna nõnda, et püüan selle järgi teha ka siis, kui ma ei suuda seda kogeda või lõpuni mõista. Apostel Johannes ütleb Kristuse kohta, et kes ei usu teda lihas tulnuna, see lükkab Jumala tagasi ja on antikristuse teenistuses (1Jh 4:1–3, 2Jh 1:9–11).
Need on küll harjumatult karmid sõnad armastuse apostli suus, kuid nad tabavad tuuma: kõige häirivam on alati olnud kristlikus usus, et Jumalale kuulub ka mateeria, et ta teeb imesid ja läheneb inimesele kuni viimaste tõkete kadumiseni Jeesuses Kristuses. Paljal spirituaalsusel ei saa põhineda meie ilmalik elugi, vaid vajab materiaalset baasi.

Kas õhtused uudised, mis ei ole head, jäävad sind rõhuma?
Ei jää rõhuma. Marksism õpetab, et religioon lakkab olemast. Kristlus õpetab, et ajastu lõpuks säilib ainult usklik jääk. Idausundid väidavad, et ajastud kulgevad langusjoonel. Teadlased hoiatavad kriiside eest. Aga on olemas sõnum Kristuse tagasitulemisest, mida keegi pole veel näinud ja mida on võib-olla kirjeldatud vanaaegse maailmapildi alusel. Kuid ta elab ja tuleb koos jumalariigiga.
Valgustusjärgsed kontseptsioonid lähtuvad sellest, et kurjus on paljalt psüühiline nähtus ja sotsiaalselt tingitud. Kui sotsiaalsed asjad korras, kaob kurjus ja tuleb kommunism või heaoluühiskond. Psüühikat aga puudutab üleskutse «Ärge olge kurjad!». Kui keegi ei ole enam kuri, siis polegi kurjust. Kuid see on pinnapealne teooria, mida kritiseerides võib sada viga leida. Jeesus õpetab, et kurjus tuleb südamest (Mt 15:19). Me peame n-ö uuesti sündima, et vanast vabaneda.
Me ei tohi olla naiivsed nagu Eeva ja Aadam Eedeni aias, et langetame otsuseid väliste muljete põhjal. Madu paistis kole kena ja ajas meeldivat juttu. Mulje põhjal leiti, et me ei tohi maole vastu hakata, ei tohi sallimatud olla. Paralleel tänasega. Tunneme kaasa nälgivale lapsukesele põgenikelaagris ning soovime siiralt talle varju. Võtame põgenikud vastu, koos teistega ka mehed, kes teevad kriminaalkuritegusid. Ja kui mõni vihastab, et ikka ei taibata ega takistata põgenike tulekut, siis süüdistatakse: «Näe, kuri!» Tegelikult poeb kuri sisse palju kavalamalt ja hea näo all.

Palun räägi oma teest ristiusuni.
Minu tee ristiusuni tuli filosoofia kaudu. Alguses olid küsimused. Mis on üldse olemise ja meie elu mõte? Kuni ma jõudsin Piiblini, Uue Testamendini. Mind vapustas Jeesuse apokalüptiline kõne Matteuse evangeeliumis, kui ta vaatab Õlimäelt Jeruusalemma templi poole ja ütleb, et tulevad sõjad ja katastroofid, kus taevavägesid kõigutatakse. Päike pimeneb ja kuu ei anna valgust ning kivi ei jää kivi peale (Mt 24). See katastroofi kirjeldus paistis tuumasõja kontekstis nii realistlik. Nende kirjelduste kaudu räägitakse, et tuleb ärataganemise aeg. Kui vaatame, mis meie elus toimub, siis tooni annavad võimsad relvad ja tõepoolest ühiskond kipub kalduma ära usu teedelt.

Saan aru, et kahtlus on sinu usuteel päris võõras.
Mitte päris, vahel olen ka kahelnud, aga kahtlus on ikkagi võitmiseks, mitte eesmärgiks. Klassikaliselt öeldes: kui kurat tuleb kiusama, siis ei otsita temaga kontakti. Kahtlus tuleb ületada kasvõi tahtega. Õigesti on nähtud usu keskse elemendina tahet ehk igatsust. See, mis on meile oluline, mille poole püüdleme, väljendab seda, mida me tegelikult usume. Kui kerkib alatasa soov kristlust kogu aeg kritiseerida, siis näitab see, et usk kaldub juba mujale.

Saades kristlaseks astusid usuteaduse instituuti, kus sind ootasid võimekad õpetajad. Kelle mõju hindad eriti?
Ma ei ole tüüp, kes konkreetse isiku eeskuju küljes väga oleks rippunud. Palju sai kokku puututud Kalle Kasemaaga ja Jaan Kiivitiga. Esimeselt sain palju häid kogemusi seoses keelte maailmaga, viimases  hindasin tõsist luterlast. Kõige rohkem suhtlesin teoloogiliselt aga Elmar Salumaaga.

Elmar Salumaale omistatakse ütlemine, et inimene ei saa kunagi valmis. Kui valmis sina enda hinnangul oled?
Ei, ma ei ole kindlasti valmis, aga tajun, et seisan teel, mis on mulle määratud. Salumaa pakkus ka selleks eeskuju: tuleb teha tööd, tajudes oma ülesannet.

Nagu Elmar Salumaa panustas omal ajal usulise lektüüri levitamisse, on ka sinul suur teene sel alal.
1986. aastal UIsse õppima asudes ma üldse ei mõelnud, et võiksin raamatuid kirjutada. Oli küll tunne, et mõtteid tuleb sõnastada ning üles kirjutada. Pärast doktoritööd hakkasin rohkem kirjutama. Esialgu artikleid, alates 2008. aastast aga raamatuid. Ma ei pea ennast kirjanikuks, aga tajun kirjutamist missioonina.

Uku Masingut, kelle pärandiga oma doktoritöös tegeled, sa isiklikult vist pole kohanud.
Ei ole. Sellepärast saingi rahulikult teha doktoritööd, sest mul puudus isiklik pelgus. Samas tunnistan, et Masingu teoseid kirjutusmasinal ümber kirjutades taipasin, mida tähendab ilmutatud tekst. Masingu tekstid tundusid meie jaoks nii pühad, et kui kuskil oli trükiviga sees, oli kiusatus see ümberkirjutamisel alles jätta. Äkki pidigi selline viga olema, küsisime tõemeeli. Püha teksti tuleb kirjutada ümber originaali peensusteni jäljendades. Nagu Piibli puhul.

Jeesuse radadele jõudsid küpse teoloogina.
Esmakordselt 2008. aastal sinna sattudes oli minu pagasiks kirjanduse kaudu tekkinud mulje. Umbes selline, et kõik Jeesusega seotud paigad Iisrae­lis on tagantjärele kokku luuletatud, sest õigeid kohti pole enam teada. Kohale jõudes ja raamatuid uurides veendusin vastupidises. Osa paiku on üsna kindlalt teada, teisi ei ole teada, kolmandates ei sunni aga miski kahtlema. Tundub, et sageli sunnib inimesi kahtlema pigem deistlik (materialistlik) maailmapilt, mis keelab Jumalal sekkuda maistesse oludesse, lahutab vaimse dualistlikult füüsilisest maailmast ja nõuab Loojalt viisakat distantsi hoidmist oma loodu suhtes. Seega ei usuta juba ette paikade olemasolu.

Oled võrrelnud Iisraeli koduga, kuhu igal õhtul hea taas jõuda.
Olen aru saanud, et pärimuslooliselt on teada enamik Jeesusega seotud paikade asukohti. See vaimustab. Muidugi on Jeesus siinsamas meie lähedal, aga keegi ei keela tunda rõõmu neist paigust, kus ta kõndis. On hea meel, et olen saanud paljusid huvilisi nendel teedel saata. Meie rühmas on mitmeid, kes on korduvalt Iisraelis käinud.

Kas koht mõjub?
Jah, mõjub. Tuleb meelde, mida ütles reisimees Eduard Bornhöhe 1898. aastal Palestiinasse jõudes: kui pühade paikade saatus oleks luterlaste kätte jäetud, siis me ei teaks varsti, kus Jeruusalemmgi on. Oht on minna liiga paigatuks ja spirituaalseks. Justkui ei tunneks huvi, mismoodi ja kus need sündmused aset leidsid.
Liina Raudvassar

Arne Hiob
Sündinud 12.02.1961
Õppinud EELK Usuteaduse Instituudis 1986–1993, 1994 kaitses magistritöö
Tartu ülikooli usuteaduskonnas 1996–2000, 2000 kaitses doktoritöö
Ordineeritud aseõpetajaks 1990, saanud õpetaja õigused 1993
Teeninud Koeru kogudust, aastast 1993 Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja
Usuteaduse instituudis süstemaatilise teoloogia dotsent
Martin Lutheri Ühingu liige