Oikumeenialaeva kiiluvees

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) nagu ka Kirikute Maailmanõukogu sümbol on laev. Laeva liikumisest annab märku kiiluvesi. Sõita kellegi kiiluvees tähendab täiendavat turvalisust ja võimekust. Juba kolm aastakümmet on Eesti kirikud ja usuühendused võinud arvestada EKNis tehtavaga, saada osa selle koostöö viljadest. Kolmkümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et kinnitada kunagise asutamisotsuse õigsust ja organisatsiooni vajalikkust.
Mitmekülgsed partnersuhted riigiga, paljud koostööprojektid, ühine evangeeliumi kuulutamine – kõike seda oleks raske ette kujutada ilma EKNi osaluseta. Siiski on oikumeenilise tegevuse ajendiks ja eesmärgiks praktiliste vajaduste kõrval esmajoones Jeesuse enda palvesoov, et nad kõik üks oleksid (Jh 17:21). Kuidas oleks võimalik tajuda kristlaskonda Kristuse nähtava ihuna ja kristlasi selle liikmetena, kui puudub vastastikune mõistmine ja osadus?
Siit tuleneb esimene tähelepanek, mis selgitab EKNi eripära ja tõhusust: oikumeenialaeva ajam asub liikmeskirikutes endis. EKN ei ole superkirik ega isegi kirikute katusorganisatsioon, mis oma liikmete tegevusvabadust kuidagi piiraks või neile midagi ette kirjutaks. Ükski liige pole oma õigustest ja identiteedist midagi ära andnud. President ja juhatus isegi ei juhi EKNi tööd, vaid esindavad ja koordineerivad seda.
Organisatsiooni tõelise juhtkonna (töökoosoleku) moodustavad põhikirja kohaselt liikmeskirikute juhid ja esindajad – need, keda Jumal ise on kutsunud ja seadnud oma karja hoidma. Kõik kirikud on esindatud võrdselt, ühe häälega ning olulisemad otsused võetakse vastu ühehäälselt. See loob olukorra, kus EKN on täiel määral oma liikmeskirikute teenistuses. Nemad tagavad EKNi subjektsuse, on tema ihuks ja hingeks.
Seetõttu ei saa EKNilt ka rohkem oodata, kui peavad õigeks liikmeskirikud ühiselt või millele mõned eriarvamusel olijad ei näe põhjust kätt ette panna. Selline suhe on ehe ja orgaaniline, luues usaldust. Nõnda sündivat oikumeeniat pole vale võrrelda laevaga, mille kiiluvees Maarjamaa kristlik elu julgesti võib liikuda. Ometi jääb küsimus, millal siis jõutakse sadamasse. Millal saabub täielik kirikuosadus?
Kahjuks pole seni veel leitud head vastust küsimusele, kuidas ületada vastuolu tõepõhisuse ja identiteeditaotluse ning armastuskäsust tuleneva kompromissivalmiduse ja kokkulepluse vahel. Suhteliselt lihtne on kirjeldada ühisosa ja teha pragmaatilist koostööd, jättes kõrvale kirikuosaduse sihi. Selline positsioon kätkeb aga jätkuvalt kohustust näha partnerit ebapädevana, teisisõnu, potentsiaalse misjonipõlluna.
Kirikuosadus ei tarvitse siiski olla püüdmatu unistus. Ei saa ju usk Jumalasse, kes on nii tõde kui armastus, kätkeda ületamatut vastuolu. Tõe ja armastuse tee vajab lakkamatut meeleparandust, oma vigade tunnistamist, aga ka palvet ja Püha Vaimu juhtimist, et Kristus saaks „kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius“ (Ef 1:22–23). Teeviidaks saab olla levinud mõte „ühtsusest lepitatud mitmekesisuses“.
Ometi sunnib see küsima: kas lepitatus tähendab üksnes talumist või tunnustamist? Kas ühtne ollakse paljudes ebaolulistes ja vähestes olulistes asjades või vastupidi? Kas nii inimlik mitmekesisus tuleneb erinevatest andidest, millega teenida Jumalat ja ligimest, või pigem teisi tõrjuvast individualismist? Kas meie identiteet rajaneb Kristusel, evangeeliumil ja apostlite õpetusel või on liigselt seotud mõne ajaloolise sündmuse ja suurkujuga?
Jätkuvalt on jõus Euroopa kirikute 2001. aastal heaks kiidetud ühisdokument „Charta oecumenica“, kus kutsutakse üles „loobuma omaenda kiriku ainuvajalikkuse tundest“, kuulutama „ühiselt evangeeliumi“ ja „liikuma armulauaosaduse saavutamise suunas“. Mõistagi eeldab see mitmekülgseid omavahelisi konsultatsioone ja koostöövorme. Usun, et Eesti oikumeenia ei ole siin sabassörkija, vaid lipulaev – eeskujuks ka mõrasele maailmale.

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop, Eesti Kirikute Nõukogu president