Ole ikka ristiinimene!

Ap 8:26–40

Jutluse aluseks olev piiblitekst kirjeldab, kuidas Filippus ristis eunuhhi, Etioopia kuninganna kõrge võimukandja. Kas keegi Eesti Kiriku lugejaskonnast võiks endalt küsida samamoodi nagu see eunuhh: «Mis takistab, et mind ei võiks ristida?» Kas selle lehe lugejatest on üldse keegi ristimata inimene? Vaevalt küll, aga kui tõesti keegi on, siis oleks huvitav teada, miks. Mitte et miks ta loeb Eesti Kirikut, vaid miks ta on ristimata.
Siinkohal meenub ühe ametivenna jutustus, kuidas kirikus oli kontrollitud tuleohutusnõudeid. Miski ei olnud paraku ikka eeskirjadele vastav ja ametnik oli õpetajalt nõudlikult küsinud, millal siis see puudujääk likvideeritakse. Õpetaja vastas talle omapoolse küsimusega: «Kas te olete ristitud?» Üllatunud ametnik raputas eitavalt pead.
Seepeale küsis õpetaja samuti: «Ja millal siis see puudujääk likvideeritakse?» Tuleohutust peab muidugi siin maapealses elus järgima, aga kas ei peaks mõtlema ka tuleohutusele igavikus?
Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16:16). Etioopia eunuhh tunnistas usku ja sai ristitud, ta ei viivitanud selle nii olulise puudujäägi likvideerimisega oma elus. Eeldatavasti on ka kõik lehelugejad seda teinud, on ristitud, on ristiinimesed. See ilus eestikeelne sõna tähendas algselt ristitud inimest, tänapäeval mõistetakse selle all enamasti tublit, ausat ja lahket inimest. Ole ikka ristiinimene, manitsetakse nüüdki veel. Kas meie, ristitud ja seega ristiinimesed, seda ikka alati oleme? Ja kui mitte, siis mis võib meid takistada?
Enesekriitiliselt peab tunnistama, et mitte alati ja mitte igal pool ei ole käitunud nii, nagu peaks, nagu on kohane ühele õigele ristiinimesele. «Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen» (Rm 7:19), on Paulus selle kokkuvõtvalt sõnastanud. See on vastuoluline ja objektiivne tõsiasi – oled päästetud ja samas patune. Ristimises saame andeks kõik patud, saame puhtaks. Ristimine on üks ja ainukordne, kuid see ei tähenda, et see on ühekordne vaktsiin, mis hoiab meid elu lõpuni eemal kõigest kurjast.
Puhast riiet on raske hoida määrdumast, ammugi siis südant. Ikka ja jälle tõstab pead vana Aadam ning ikka ja jälle peab teda meeleparanduse läbi maha suruma.
Ralf Lutheri seletuse järgi tähendab meeleparandus tagasipöördumist Jumala juurde. Ja sellega avaneb ka sõna «ristiinimene» tegelik tähendus – olla Jumala laps. Mitte head teod ja kõlbelisus ei tee meist ristiinimesi, vaid ristimise kaudu saadud lapseõigus.
Suhe Jumalaga on aluseks ka inimsuhetele, Jumala armastust ei saa ainult vastu võtta, jagamata, õigemini edasi peegeldamata seda teistele, nii nagu ei saa elada ainult sisse hingates. Tehes halba ligimesele, rikub inimene otseselt Jumala tahet; rikkudes inimsuhteid, rikume ka suhet Jumalaga.
Pühapäeva kirjakohtadest leiab mitmeid nõuandeid, õigemini nõudeid, mis on vajalikud ristiinimesele. Esmalt Jumala sõna – Kristus on kohal pühades sakramentides ja ta on kohal Jumala sõnas, sest ta ongi lihaks saanud sõna.
Lugedes Jumala sõna, saame üha uuesti kohtuda Jeesusega ja nii ka meenutada oma ristimist. Eunuhhist tasub eeskuju võtta, sest see mees luges pühakirja, ta soovis, et talle seda ka seletataks. Võib oletada, et ta oli haritud ja intelligentne, muidu ta ei oleks oma ametiredelil nii kõrgele tõusnud. Kuid see ei teinud teda upsakaks.
Eunuhh palus Filippust oma tõlda astuda ja nii sai ta osa Kristuse kuulutusest. Kus kaks või kolm on tema nimel koos … Kristlane ei saa olla Kristuse ihu liige, kui ta ei ole osaduses. Kuidas saab üks ihuliige olla ihust eraldi, kas ta on siis protees?
Pühapäeva juhtsalm ütleb, et keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed (Rm 8:14). Filippus kohtus eunuhhiga, sest ingel käskis tal minna sinna teele, tühermaale, andmata seejuures mingeid selgitusi. Lihtsalt – tõuse ja mine! Jumala juhtimisele vastuvaidlemata alluda ei ole alati lihtne ja kerge. Kuid veel keerulisem on elada oma elu ilma tema juhatuseta. Keerulisem ja rõõmutum.
Jõulupühad, mil kogudus laulis: «Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!», on möödas, kuid ristirahva rõõm ei saa lõppeda pühadega. Jumala lapse rõõmu jagub alanud aasta igasse päeva, igasse elupäeva, kui usaldame end tema armu alla, kui ristiinimestena käime oma eluteed nagu palverännakut tema Vaimu juhtimisel. Aamen.

 

 

 

 
Tiina Ool,
Kuressaare koguduse abiõpetaja