Otsused tuleb meil endil langetada

Mt 8:5–13
Selle pühapäeva jutluse aluseks olev kirjakoht toob meie ette ühe tubli väeülema mure oma alluva pärast, tema usalduse Jeesuse vastu, ja seab ta meilegi eeskujuks.
Matteuse evangeelium on kirjutatud vana­kreeka keeles ja seal on kasutatud sõna, mis viitab, et see Rooma väeülem oli tsentuurio, sadakonna ülem. Tegemist oli siis üsna väikese üksusega, kus kõik kõiki tunnevad. Kuigi juutide maa kuulus Rooma impeeriumi alla, ei olnud see väeosa seal oma etnilisel kodumaal ja juutide poolt vaadates olid nad suisa okupandid. Küllap oli sellest kõigest tulenevalt neil sõjameestel omavaheline kokkuhoidmine veelgi suurem.
Ja nüüd oli selle väeülema teener või tentsik nii haige, et kohe „hirmsas piinas“. Nähes teise kannatusi, võis tsentuurio oma ajastu inimesena arvata, et nii koledaid piinu saab tekitada ainult paha vaim, kes alluvasse sisse pugenud. Kes see ikka tahaks, et tema läheduses mingi hirmuäratav kuri jõud kontrollimatult inimesi piinaks. Ja Rooma autoriteedist ega maistest sõjariistadest pole sellise vaenlase puhul asja. Igatahes Jeesuse poole ta pöördus, et Jeesus antud valdkonnas ilmselget mõjuvõimu omades olukorra lahendaks.
Kui vaatame sõna, millega sõjapealik Jeesust kutsus, siis Matteus on selle kreeka keeles edasi andnud sõnaga Kyrios, eesti keeles on see Issand või isand. Kas siis jumalikus või maises mõttes, aga igatahes väga suurt respekti Jeesuse suhtes väljendav. Jeesuse autoriteedi kõikumatu tunnustamine käib läbi kogu tekstist. Luukas annab veel teada, et mingi osa Jeesuse ja väeülema suhtlusest käis suisa vahemeeste kaudu, mis veelgi enam kinnitab tema suurt usaldust Jee­suse vastu. Häda käes, saadan Jeesusele teate, tema ütleb oma väega sõna ja olukord saab positiivse lahenduse.
Kust ta sai selle usalduse, ei tea. Jeesus oli just hiljuti seal läheduses pidanud oma mäejutluse ja tema ümber tiirles sel ajal palju huvilisi. Ometi jäi paljudel sellest rahvamassist, kes Jeesusest huvitus, puudu temasse uskumine ja usaldus. Ent see okupatsiooniväe ohvitser, võõrast rahvusest ja kultuurikontekstist sinna toodud sõjamees, kelle ülesandeks oli korda hoida ja võimalikke mässusid maha suruda, võttis Jeesust väga tõsiselt. Ehk siis oli inimene, kellest oleks võinud kõige vähem oodata, et ta mingit kohalikku habemega jutlustajat muu kui kahtlusega jälgib.
Olgugi et väeülem oli piirkonnas ilmse mõjuvõimuga mees, oli tema südames suur alandlikkus Jeesuse ees. Ta ütles Jeesusele: „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb.“ Võib-olla oli ta isegi olnud mäejutlust kuulava rahva seas või seal lähedal – kasvõi ametikohustusi täites rahvakogunemisel oma meestega silma peal hoides. Või kuulis siis teistelt, et sõnad, mida Jeesus räägib, on tõelised meelevallast kantud sõnad täis armu ja tõde.
Vana lepingu rahval oli oma tugev usuline kultuur, traditsioonid, arusaamised, millest väga tugevalt kinni hoiti – ühtepidi oli see kõik väga positiivne. Isade õpetused annavad teada, mis on õige ja hea. Traditsioonid ütlevad, kuidas toimida. Ometi tuleb õigeid otsuseid langetada ja asju teha meil endil, mitte traditsioonil, pärimusel ega kaasaja rahvaarvamusel. Teadmine, et nii on midagi tehtud või tehakse, arvatud või arvatakse, annab kindlustunnet, aga ei pea arusaamist kammitsema. Aabrahami soost valitud rahva enamusel viimane paraku juhtus ja Jeesusel jäi vaid kurvalt nentida, et paljud neist jäävad Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi lauast eemale. Egas see eemalejäämine ainult selle aja juute ohusta, vaid kõiki, kes Jumalaga oma suhteid korda ei taha seada ning iseenda õigsuses ja tegudes üleliia kindlad on.
Jumala laud ei jää tühjaks ka siis, kui koguduses pole nii palju inimesi kui 100 aastat tagasi või kui mõni kogukond ehk ei soovigi isadest meieni tulnud kogudust enda osana näha, ammugi selle sõnumit tõsiselt võtta. Tulevad mujalt külast või kogukonnast need, kes usuvad ja hoolivad. Kui sajand tagasi oli kogudus kihelkonna kese ja tuumik, siis tänapäevaks on selle kirjakoha sõnad mõneski koguduses mingil moel juba teoks saanud – aktiiviks on inimesed, kes panustavad, hoolivad ja usaldavad, aga kelle elukoht võib olla kuskil hoopis kaugel.
Jeesus ei lükka kedagi kõrvale, kes tema peale oma lootuse panevad, ei eilset, tänast ega homset koguduseliiget. Jumal ei vaata inimese elupaigale või sünnikohale, emakeelele või passi kaante värvile. Jeesus ei lükanud seda sõjapealikut kõrvale, ei jätnud hädalist. Ei jäta ka meid. Meil on põhjust teda ikka usaldada. Ta hoiab meid, kui me oma muredes ja küsimustega ta poole pöördume ja abi otsime. See abi võib olla hoopis teistsugune, kui meie oma probleemikuhja otsas tahta oskame, kuid see abi ei jää tulemata. Olgu meil usku ja usaldust! Aamen.

 

 

 

 
Urmas Paju,
Võnnu koguduse õpetaja