Palgilisest halastajaks

Jeesus ütles: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!  Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.”  Aga ta rääkis neile ka tähendamissõna: „Ega pime suuda pimedat juhtida teel? Eks nad mõlemad kuku auku?  Ei ole jünger õpetajast üle, aga iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja.  Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?  Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!“

Luuka evangeelium 6:36–42

Kirikukalender nimetab 5. nelipühadejärgse pühapäeva teemana lühidalt ja löövalt „Halastage!“. See on ühtaegu käsk ja kutse, mis pärineb otse Jeesuse suust tänases evangeeliumis: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ (Lk 6:36).

See lause on kristliku elu tuum. See ei ole lihtsalt soovitus olla veidi kenam või sallivam. See on kutse peegeldada oma elus Jumala enda olemust.

Kui kerge on meil käsku ignoreerida! Maailm meie ümber ja sageli ka süda meie sees on täis hukkamõistu. See tuleb üsna hõlpsasti, ilma pingutamata. Anname kiireid hinnanguid, liigitame inimesi, mõistame kohut nende tegude, sõnade või isegi välimuse põhjal, arvates end hästi mõistvat, miks keegi midagi teeb ja milline on. 

Jeesus teab seda. Ta teab, kui sügavalt on meis juurdunud kalduvus näha pindu teise silmas, märkamata palki omaenese silmas.

Sel pühapäeval kirikutes loetav Vana Testamendi lugu prohvet Joonast on meeldetuletus Jumala halastuse piiritusest. Jumal halastab Niineve peale – paganliku suurlinna, Iisraeli vaenlaste pealinna peale –, kui see vaid soostub oma patte kahetsema. Jumal ei otsi kättemaksu, vaid südamete muutumist ning lepitust. Sõnumitoojal Joonalgi on sellest raske aru saada.

Tema inimlik õiglustunne tahaks näha vaenlase karistamist, mitte pääsemist. Kui sageli avastame endid sarnanemas Joonaga, seadmas piire Jumala armule ja otsustamas selle üle, kes on väärt andestust ja kes mitte. Jeesus aga ütleb selgelt: „Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!“ (Luuka evangeelium 6:37)

See ei ole äritehing, kus meie andestus ostab meile Jumala andestuse. Pigem on see vaimuliku elu seaduspära. Inimene, kes ei ole kogenud omaenda patusust ja Jumala andestuse suurust, kes tunneb hirmu omaenda eksistentsi kindlustamise pärast ja arvab, et peab kõike läbi võitluste saavutama, ei suudagi olla tõeliselt halastav.

Hukkamõistev süda on kõva ja pime süda, mis ei tunne omaenese tegelikku seisukorda. See on süda, mille silmis on selgeltnägemist takistav palk. Pime ei saa pimedat juhtida, ütleb Jeesus, muidu kukuvad mõlemad auku. Hukkamõistev inimene, kes püüab teist „parandada“, teeb sageli rohkem kahju kui kasu, sest ta tegutseb uhkusest, mitte armastusest lähtudes.

Kuidas siis saada palgist oma silmas lahti? See ongi vaimuliku elu keskne küsimus. See algab ausast enesevaatlusest ja meeleparandusest. See on palve, mida hüüab laulik tänases psalmis: „Vaata ometi! Vasta mulle, Issand, mu Jumal! Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale …“ (Psalmid 13:4) Meil on vaja Jumala valgust, et näha oma hinge pimedust, oma uhkust, oma salajasi kohtumõistmisi.

Alles siis, kui oleme tunnistanud omaenda lühinägelikkust ja kogenud Jumala armu, mis meid sellest hoolimata vastu võtab, hakkab meie süda pehmenema.

Apostel Johannes kirjutab: „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud“ (Johannese esimene kiri 4:19). Samamoodi võime öelda: meie halastame, sest Jumal on meie peale enne halastanud. Kirikukäsiraamat ütleb tänase pühapäeva teema üle mõtiskledes tabavalt: „Me kuulume patuste inimeste kirikusse, kes elab Jumala andeksandmisest.“

See on meie ühine identiteet. Me ei ole kohtunikud, vaid kaas-kohtualused, kellele kõigile on armu antud. Nagu kirjutab apostel Paulus roomlastele, me kõik seisame Jumala kohtujärje ees (Pauluse kiri roomlastele 14:10). Kuidas me siis julgeme usurpeerida Jumala rolli ja mõista kohut oma venna või õe üle, kelle eest Kristus on samuti surnud?

Täna mälestame ka püha märtrit Margaretat Antiookiast. Üks legend jutustab, kuidas Margareta heideti vangikongi, kus talle ilmus saatan hiiglasliku lohe (draakoni) kujul ja neelas ta alla. Kuid Margareta käes oli rist, millega ta lõhestas lohe kõhu ja pääses imekombel vigastamatult välja.

Lohe on sobiv sümbol sellele suurele kurjusele meie endi sees – uhkusele ja isekusele, mis takistab meid armastamast. Püha Margareta võit ei tulnud tema enda jõust, vaid usust ristilöödud ja üles tõusnud Kristusesse, kes on võitnud patu, surma ja kuradi. Ka meie võit oma hukkamõistva loomuse üle ei tule meie endi pingutusest, vaid üksnes Jumala armust, mille me palves ja sakramentides vastu võtame.

Olla armulised, nagu meie Isa on armuline – see on elukestev ülesanne. See on igapäevane palve, et Jumal eemaldaks palgi meie silmast, et me näeksime oma ligimest mitte läbi hukkamõistu prisma, vaid läbi Kristuse halastavate silmade. Sest just nii vaatab tema meie igaühe peale.

Kiidetud olgu Jeesus Kristus igavesest ajast igavesti!

Toomas Nigola

Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja