Peep Audova elukäigu pani paika aeg

Aktiivsest koguduseelust emeeritusena tagasi tõmbunud Peep Audova (72), kes teenis vaimulikuna Valga kogudust ligi kolmkümmend aastat, jõuab kodukirikusse jumalateenistusele pea igal pühapäeval.

Kohtume Peep Audovaga Valga linnas, et jumalateenistusele minna. Ovaalse põhiplaaniga imeilusa kiriku kollane interjöör ja päikesepaiste loovad helge ja pühaliku meeleolu. Pärast teenistust võtab Peep Audova koos abikaasa Helega mind intervjuu tegemiseks oma hubases kodus vastu.
Meenutades oma noorusaega ja elukutsevalikut, ütleb 1943. aastal kirikuõpetaja peres sündinud Peep Audova, et tema elu on paika pannud tema eluaastad. Aasta enne keskkooli lõpetamist oli käivitunud intensiivne kirikuvastane propaganda, mis tähendas muu hulgas seda, et vaimulike lapsi kõrgkooli ei lubatud. Audova võib tuua mitmeid näiteid, kuidas heade õpitulemustega noortele jäid ülikooli uksed sellel põhjusel suletuks.
Vanahärra meenutab: «Kolmandal õppeveerandil kutsus direktor mind oma kabinetti ja ütles, et tal ei ole minu vastu isiklikult midagi, aga asi on nii, et minusugusel mehel ei maksa ülikooli oma orbiiti võtta. See oli diplomaatiline ütlemine ja siis ma teadsin, et sinna mind vaja ei ole. Mina ei ole maailmaparandaja ja kui nõukogude ühiskond ütles, et ta mind ei vaja, siis mõtlesin, et saan hakkama ja ehk saan kirikus kuidagi kasulik olla.»

Kristlane nõukogude ajal
Oma üliõpilasaega meenutades ütleb Audova, et huumoriga tagasi vaadates võib nentida, et tolleaegne ametlik propaganda kaotas igasuguse mõõdutunde ja arukuse. «Kuigi ma olin üpris nooruke, tundus mulle nagu paljudele teistelegi see kommunismi eufooria niivõrd allpool eneseväärikust. Igal juhul oli veendumus, et selline ideoloogia võita ei saa.»
Usuteaduse Instituudis sattus Audova mõttekaaslaste hulka. Ta nimetab Toomas Pauli, Jaan Kiivitit, Vello Salumit, Kalle Kasemaad. See seltskond mõistis üksteist. Stuudiumi ajal oli Audova jaoks oluline õpetaja Uku Masing. Nagu ta ise ütleb, sai temast kohe pärast esimese loengu kuulamist masingiaan – nii kutsuti Masingu ümber koondunud üliõpilasi. Oma mälestustest Uku Masingust on Peep Audova kirjutanud raamatus «Põlvest põlve».

Petseri aeg
Audovast sai 1967. aastal Petseri koguduse õpetaja ning ta teenis seal 15 aastat. Petseri ajaloost ja eluolust võib ta mõndagi huvitavat jutustada. «Petseri oli minu esimene kogudus ja võib öelda, et esimene armastus ka, ning mul on sellest isiklikult väga head muljed jäänud.»
Audova mäletab Petseri eestlasi kui väga kokkuhoidvat kogukonda. «Eestlasi on kirutud, et me paneme üksteisele kaikaid kodaratesse, aga seal ma õppisin tundma, et kui tekib teatud olukord, oleme suutelised ikka kokku hoidma. Ma tundsin, et seal oli sellele rahvale kirikut tarvis.»
Läbisaamist Petseri venelastega hindab Audova positiivseks: «Mul on venelastest vägagi erinevad mälestused ja eks see ole mulle vast läbi aastate kasuks tulnud. Minul ei ole venelaste mõistmisel mingit stereotüüpi. Tundsin mõlemat sealset kloostriülemat ja nemad suhtusid meisse hästi ning ei näinud meis mingeid konkurente ega ohtlikke sektante. Kindlasti ei saa arvata, et iga venelane oli väga nõukogudemeelne, sest kõige hullemaid poliitilisi anekdoote rääkisid mulle Petseri venelased,» meenutab Audova naerdes.

Ajaloohuvi viis muinsuskaitseliikumisse
Kuigi Audova määrati ka Räpina kogudust teenima, tõi elu vaimuliku tagasi kodulinna. «Kui minu isa 1976. aastal insuldi sai, tekkis Valga teenimise küsimus ja siis ma loomulikult ütlesin, et tulen ja teenin Valgat. Oli nii, et siin lõpetasin teenistuse ja läksin rongi peale, et kell pool kolm Petseris teenistust läbi viia, ja seda igal pühapäeval.» Valga linnaga, kus ta teenis aastail 1977–2006, on Audoval tugev side ning ta ütleb, et teisiti ei saakski. «Petseris olin ma ka petserlane, sest seda paika, kus sa oled, peab teadma, siis mõistad ka neid, kes siin on.»
Oma ajaloohuvi kohta ütleb Audova, et ju see siis on geenidega kaasa tulnud. «Minu ema töötas Valgas ajalooõpetajana, ning temal oli ajalookirjandust. Ja ajaloohuvi viis mind kokku Valga kodu-uurijatega. Mina ei saanud ametlikult nende hulka kuuluda, sest pastor ei oleks sinna sobinud, aga isiklikult me kohtusime.»
Muinsuskaitseseltsi asutamise aega nimetab Audova perestroikaaegseks peataolekuks ametlikus ideoloogias. «Igasugune tegevus püüti kanaliseerida parteilise kontrolli alla ning muinsuskaitseseltsi asutamist Valgas takistati ikka väga pikalt. Kui lõpuks seltsi asutamiskoosolek toimus, organiseeriti sinna palju niisugust rahvast, kes olid lojaalsed nõukogude võimule.»
Selts sai sellele vaatamata asutatud ning Peep Audova valiti juhatusse. «Pärast asutamiskoosolekut öeldi mulle, et nüüd tuleb tegutseda nii, et särk on seljas märg. Sellega me kohe alustasimegi. Meil oli selline suhtumine, et kui meil oma jõudu ei ole, siis see jõud meile antakse. Esimese asjana taastasime Valga ajaloolised tänavanimed ja seejärel Valgas asuva vabadussõjas langenute matusepaiga mälestussamba. Kuid mõne aasta pärast, kui juba usuteaduse instituudis õpetasin, pidin tagasi tõmbuma. Entusiasmil on see häda, et «nähtavad asjad on ajutised», nagu ütleb Paulus.»

Kuidas nähti nõukogude ajal kiriku tulevikku
Usuteaduse instituudis õpetas Audova sissejuhatust süstemaatilisse teoloogiasse. Tolleaegsetest meeleoludest rääkides meenutab ta, et loengus käisid ka pedagoogilise instituudi tudengid ning auditooriumis oli üle viiekümne kuulaja. Kui küsida, mis Peep Audovat teoloogias kõige rohkem huvitanud on, ei olegi tal seda lihtne öelda. «Uku Masingu jüngrina võin öelda, et lisaks mõtlemisele, mis süstematiseerib ja paneb asjad omavahel klappima, on oluline ka intuitiivne mõtlemine.»
See ei tule kellelegi üllatusena, et nõukogude ajal oli kirikute olukord keeruline. Paljud nägid tulevikku tumedates toonides. Raamatus «Usk vabadusse» meenutab Audova, et 1960. aastatel oli tema põlvkonna suhtumine kiriku tulevikku valdavalt negatiivne.
Ta ise kommenteerib seda nii: «Eks see mingil määral oli meie uskmatuse tunnistus, kui nii mõtlesime. Tsiteerime jälle Paulust: «Meie ei vaata mitte nähtavatele, vaid nähtamatutele asjadele». Tegelikult keeras olukord vahepeal ikka väga hulluks, sest 1964. aastal tõsteti kirikuhoonete riiklikud maksud keskmiselt seitsmekordseks. See tekitas paljudel küsimuse, mis juhtub, kui seda veel korratakse. Kuid läks siiski nii, et Eestis vist ei suletud ühtegi luteri kirikut.»
Millega aktiivsest koguduseelust tagasitõmbunud vaimulik nüüd oma päevi sisustab?
«Hea küsimus! Minu eas kadunud asjade otsimisega kõige rohkem,» heidab vanahärra nalja. «Kuna lugemist mu silmad enam ei taha ja pikalt paigal istuda ei saa, siis olen õnnelik, et kevadel ja suvel on võimalus tegutseda väljas. Meie aed on piisavalt suur ja siin on alati midagi teha. Ja meie abikaasaga naudime väga, et saame siin tegutseda.»
Doris Diana Orr

Sina lähed ja oled …
Mõnes mõttes sai Peep Audovast kirikuõpetaja «tänu» nõukogude võimule. Nii tunnistab mees, selgitades, et süvendatud ajaloohuvi oleks võinud temast ka ajaloolase teha. Aga et õige ajalugu oli toona põranda all ning vabaduse ja väärale vastuhakkamise kehastuseks kirik, oli usuteaduse valik igati ootuspärane. Enda vaimulikuks saamist võrdleb ta Pauluse kogudusetööle lähetamisega: sina lähed ja oled.
Oma vaimulikutee ilusamaks ajaks nimetab Peep Audova aastaid, mil ta teenis Petseri Peetri kogudust. Esimese jutluse pidas ta praeguse riigipiiri taha jäävas Petseris 1967. aastal (vt 16.09.2015 Eesti Kirikust «Peep Audova mälestusi Petserist ja sealsetest inimestest»). «See aeg mõjutas ja kujundas mind vaimulikuna ehk kõige rohkem,» arvab ta praegu ise.
Petseri ajast jääb Audova meenutama oma tublisid koguduseliikmeid, kes toonaseid poliitilisi olusid trotsides olid aktiivsed kirikuskäijad ning aatemeelsed rahvuslased. «Uskuda tähendas ühtlasi säilitada eestlust,» toonitab ta, lisades, et Petseris oli ilmalik matus tundmatu nähtus.
Aktiivsest kirikuelust eemale tõmbununa naudib ta eriti võimalust veeta soojematel aastaaegadel aega oma koduaias. Nimetades ennast oma abikaasast aedniku abiliseks, tunnistab ta, et aias toimetamine viib meelest füüsilised vaevused ja muremõtted. «Oma avaras 2000 ruutmeetri suuruses aias saan olla nii, et keegi mind ei sega ja ka mina loodetavasti ei sega kedagi,» ütleb Peep Audova telefonijutuajamises Eesti Kirikule.
Eesti Kirik

Peep Audova
Sündinud 2. septembril 1943 Valgas kirikuõpetaja Jaan Audova (1901–1992) peres.
Õpingud: 1951–1952 Otepää keskkool, 1952–1961 Valga I keskkool, 1961–1968 EELK Usuteaduse Instituut.
Ordineeritud 2. veebruaril 1966.
Teeninud Kuressaare, Kaarma, Äksi, Petseri, Räpina ja Valga kogudust.
Valga praostkonna praosti kt 1995–2003, konsistooriumi assessor 1992–2001, Valga linnavolikogu liige 1993–2001.
Alates 2006 emerituuris.
Autasud: EELK Teeneteristi II järk (2006), Valgetähe IV klassi teenetemärk 2006, Valga linna aukodanik 2006.
1965. aastast abielus Hele Audovaga, tütar Iris ja poeg Tiit-Uku.

Pildigalerii: