Piibel – Jumala ilmutus 1. osa

1.
Tänu Jumalale ja kõigile tegijatele! Olles lõpetanud kuueaastase projekti «Piibel kaanest kaaneni» (PKK), on südames ennekõike väga suur tänu. Kõigepealt tänu Jumalale selle suure ime ja armu eest, et meie maal saab üldse vabalt kuulutada Jumala sõna. Paar-kolmkümmend aastat tagasi ei oleks enamik meist julgenud sellest unistadagi. Praegu aga on Eestis mitu kristlikku raadiojaama ja televisioon. See on Jumala suur ime, mida ei tohi võtta endastmõistetavana.
Teiseks olen tänulik, et Jumal on kutsunud ja leidnud inimesed, kes teevad ta tööd juba ammu enne mind. See käib ka PKK kohta, mis on alguse saanud Ameerikast, kus selle saatesarja lõi dr Vernon McGee. Edasi on see jõudnud paljudesse maailma maadesse, sealhulgas ka Soome, kus seda tegi pastor Jukka Norvanto. Tema materjale omakorda tõlkisin ja kohandasin Eesti oludele mina.
Siis on põhjust tänada Soome raadiomisjoniorganisatsiooni SANSA ning kõiki sõpru Soomes ja Eestis, kes on ka Eesti tööd finantseerinud ja toetanud nii moraalselt kui materiaalselt. Tänan kõiki  kaastöölisi ja eriti eestpalvetajaid; kõiki neid, kes on andnud tagasisidet, et see töö on vajalik. Ja lõpuks olen tänulik Jumalale, et ka ise võin olla selle töö osaline tänu eelkäijatele, toetajatele ja kaastöölistele. Kõik see kokku on väga suur Jumala arm.
Isiklik aspekt. Suhe Piibliga ei ole kindlasti ainult akadeemiline, vaid ka isiklik, sest see on osa inimese suhtest Jumalaga. Kuidas inimene läheneb Piiblile, see on otseses seoses sellega, kuidas ta läheneb Jumalale ja kuivõrd ta Jumalat tunneb. Seetõttu tahaksin selles ettekandes olla ka mõnevõrra isiklik.
Olen, nagu paljud teie hulgastki, kasvanud ja elanud sügaval nõukogude ajal, kui Jumalat taheti riiklikul tasandil kukutada ja usku temasse hävitada. Aga tänu vanematele teadsin Jumalast ja usuasjadest rohkem kui paljud mu koolikaaslased. Hiljem kohtusin juba ise Jumalaga väga selgelt.
Noore usklikuna olin omamoodi aktiivne, üritasin usuasju teistelegi selgitada, tõestada, et Jumal on olemas. Oleks siis keegi ennustanud, et Jumala sõna kuulutatakse veel raadios, olnuks seda väga raske uskuda. Ja öelnuks keegi veel, et mina seda teen – ulme. Aga Jumal võib tõesti teha ka uskumatuid asju.
Diskussioonide käigus tuli ette, et esitati ka üllatavaid küsimusi, millele ei osanud vastata – stiilis «Mitu last oli Aadamal?» või «Kust Kain naise sai?». See sundis Piiblist vastuseid otsima, ja kuigi ma seda veel hästi ei tundnud, mind tihti justkui juhiti õigete vastuste juurde. (Neile küsimustele leiab vastused juba Piibli esimestelt lehtedelt.)
Mõnigi kord juhtus, et lõin Piibli juhuslikult lahti ja leidsin just vajaliku vastuse. Pöörasin suvaliselt pataka lehti – ja silme ees oli järgmine vastus. Muidugi õppisin ja uurisin ka süstemaatiliselt nii Piiblit kui muudki vaimulikku kirjandust. Nii muutus usk selgemaks ja kindlamaks.
Kogesin, et Jumala Vaim võib juhtida Jumala last, kasutades Jumala sõna teinekord isegi kontekstiväliselt. Seda on juhtunud ka teistega. Ühe hea näitena meenub armas vend Arpad Arder, kes nüüd juba igavikus. Kord sõjakeerises keerulises olukorras olles lõi ta Piibli lahti ja silmad langesid sõnadele: «Kus on Arpadi Jumal?» Piiblis on neil sõnadel kauge ajalooline kontekst, aga sel hetkel kasutas Püha Vaim neid sõnu venna julgustamiseks.
Piiblist meenub sarnase näitena kas või Mt 2:17, kus evangelist seostab Petlemma laste tapmise ühe prohvetiennustusega Jeremija raamatust: «Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raa­hel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.» Ajalooline kontekst ja mõte, milles Jeremija seda kirjutas, oli hoopis teine, aga sel hetkel sobisid need sõnad ka Petlemma kohta.
Sellist pühakirja tõlgendamise viisi ei peeta tänapäeval kõige paremaks, aga mõnikord kasutab Püha Vaim Jumala sõna ka nõnda. Muidugi, sõna «pöidla alt võttes» ei tohi minna liiga kaugele ja tuleb olla ettevaatlik, et mitte lugeda Piiblisse sisse omaenda arvamusi ja nägemusi.
Alles Jumala otsimise teedel ja noore usklikuna oli mu elus periood, kus käisin palju ka Kohila baptistikoguduses. Seal sain ühe minu jaoks tähtsa isikliku kogemuse, kui käisin kord oma probleemidega eestpalvel. See oli päris tugev kogemus, millel oli ka kaks selget tagajärge. Nimelt järgmisel hommikul kodus ärgates avastasin üllatusega, et nohu oli täielikult läinud ja nina puhas, kuigi ma polnud sellele mõelnudki ega olnud keegi selle pärast palvetanud. Noh, see oli ilmselt «lisaboonus».
Tähtsam ja veelgi üllatavam aga oli teine asi. Võtsin harjumuslikult jälle Piibli lahti ja mu silmad langesid tuttavatele kirjakohtadele, mida teadsin hästi peast juba lapsest saadik. Nüüd aga äkki tundus, nagu oleks mul silmad lahti läinud – alles nüüd ma näen, mida need tegelikult sisaldavad! Seejuures ei olnud tegemist mingite keeruliste asjadega, mida olnuks raske mõista ja tõlgendada.
(Järgneb.)
Aare Kimmel

Ettekanne saatesarja «Piibel kaanest kaaneni» tänukonverentsil 24.3.2012 Rannamõisas.