Piiblimaa Iraan 4. osa

4.
Kes istus õhtuti rohkem televiisori ees, see pööras ajatolla ekraanile ilmumisel pea ja teatas, et temast peame me väga lugu, ning jätkas vestlust. Isegi uhkes ja moodsas kaubamajas hakkas päikeseloojangul kõlama azana, tavaliselt minaretist kostev palvekutse, ning paljud kogunesid palveruumi. Tõsi, enamikus poodides jätkus kauplemine. Usukommete üle tunti uhkust, neid oldi valmis selgitama.
Kuigi enamik iraanlasi on šiiidid, on piirkondlikke tavasid, mida mujal ei tunta. Näiteks Yazdis on kasutusel omapärane religioosne ese, mida mujal Iraanis ei tunta. See on nahl, suur puust valmistatud sõrestik, mida kasutatakse imaam Ali märtrisurma mälestamise pühal. Raske puitkonstruktsioon kaunistatakse lintide ja piltidega ning suur rahvasumm kannab seda ringiratast.
Mõnda usukommet sattusin ka argielus nägema, Shīrāzis asus perepoeg kodust reisile rituaaliga, mille käigus ta Koraani alt kummardades edasi-tagasi liikus ning lahkudes sellele suud andis. Sama pere oli valmis mind häbenemata ühel päeval lausa kahele erinevates mošeedes toimunud palvusele kaasa võtma.
Mõlemad pühakojad olid hiiglaslikud, rahvast täis ning turvaväravatega, kus pidin loovutama jalatsid, koti ja fotoaparaadi. Suhtumine minusse polnud siiski kahtlustav, palvuse lõpul tutvustasid abilised meelsasti mošeed. Pakuti teed, näidati lasteringi, midagi meie pühapäevakooli sarnast, ning lubati, et võiksime telefoniga ühispildi teha.
Tagasiteel juhtusime mööduma toidujagamisest, mis on samuti usukomme – pere, kes tahab teha heategu, jagada almust või soovib palvet enda eest, korraldab välikatlatäie pudru keetmise ja jaotamise linnatänaval. Usukomme on ka almuste jagamine, mida saab teha peaaegu igal tänavanurgal, kuhu on püstitatud postkasti meenutavad korjanduskarbid.
Siiski pole mitte kõikide kohatud iraanlaste arvamus islamist ühesugune. Reisil kuulsin ka väidet, et Iraani vallutanud araablased, mongolid, türklased ja kõik teised on püüdnud hävitada pärsia keelt, kuid see ei õnnestunud. Seevastu islam soovis hävitada rahva hinge – ja see läks korda.

Turistlik Iraan
Reisihimulisele on Iraan põnev ja ammendamatu. Pärsia riigil on aegade jooksul ainuüksi pealinnu olnud üle kolmekümne, mõned neist jäävad tänapäeva Iraani piiridest väljapoole, aga ülejäänud on laiali üle kogu suure maa. Kuigi vahemaad riigis on suured, on ühistransport väga hästi korraldatud, mugav ja odav.
Bussidel pole küll kirjutatud liininumbreid, vaid sihtkohad farsi tähestikus, kuid juba bussiterminali läheduses on kuulda hõikeid «Qom», «Eşfahān» ja nii edasi. Bussijaama saabunul ollakse valmis käest kinni võtma ja teda õige kassa juurde viima, selgitatakse piletil olevat teksti (seal on ka su nimi kirjas) ning jälgitakse, et sa ikka õigel ajal bussi astuksid.
250 kilomeetri pikkune sõit Teheranist Kāshāni maksab umbes kolm eurot, seejuures on hinna sees veel toitlustaminegi! Piletil on kirjas ka istekoha number, kuid reisimise käigus võidakse sind mitu korda mujale paigutada. Nimelt istuvad mehed ja naised eraldi, linnaliinides naised taga, mehed bussi eesotsas.
Toivo Vilumaa
(Järgneb.)