Piiblimaa Iraan 5. osa

5.
Paljude linnade vahel on ainus, aga täiesti mõistlik liikumisvahend takso. Auto asub teele siis, kui neli sõidusoovijat on peal, tagaistmel reisijad maksavad veerandi võrra vähem kui eesreas istuja. 182kilomeetrise sõidu eest Kaspia rannikult Āstārāst Rashti tuli maksta kolm eurot. Nii odava sõidu puhul hakkad juba imestama, miks muud asjad, nagu hotell, kallid on. Kindlasti on selle põhjus odav bensiin. Iraan toodab oma kütused ise ja veel subsideerib seda.
Samavõrd lihtne kui linnast linna reisida, on ka kultuurimälestiste leidmine. «Euroopa stiilis», pruunil taustal ingliskeelse tekstiga ja stiliseeritud antiiksamba logoga varustatud viidad osutavad kindlalt õiges suunas. Muidugi, kõike, mis turisti silmale paistab huvitav, pole osatud tähtsaks pidadagi (nagu näiteks tegutsevad kristlikud kirikud või kasvõi surnuaiad, mis kurdidel on ühesugused, Ida-Aserbaidžaanis teistsugused ja Hormuzi väina kandis hoopis erinevad). Sestap jätkub imetlemist ja pildistamisobjekte ka mälestistevahelisel lõigul.
See, et Iraan oli kunagise siiditee osa, viitab arenenud kaubandusele, väljakujunenud asustusele ja asjalikule rahvusvahelisele suhtlemisele juba väga pikka aega tagasi. Yazd, Kaviri kõrbe pärl, mille ilu kiitis ka Marco Polo, on üle 7000 aasta vana. Ali Asghar Mohadžer kirjeldab oma Kaviri reisiloos kindlust Naiinis, mille kohta kohalikud väitsid surmkindlalt, et see ehitati kohe pärast maailma loomist.
Nii et muinsustest huvitatuile on Pärsia tõeline unistuste maa. Aga samavõrd palju avastamisrõõmu ootab ees mägimatkajaid ja lihtsalt loodussõpru ja lõpuks miks mitte ka suvitajaid. Ehkki rannaelu Pärsia lahe või Kaspia mere ääres pole päris see, millega oleme harjunud Euroopa Vahemere rannikul, on ka seal välja kujunemas teatav kuurordikultuur.
Qeshmi saarel, kus veetsin oma reisi kõige sulnimad päevad, oli rannas ka sukeldumiskool ning võimalus kiirkaatri- ja skuutrisõiduks. Kohalik omapära oli muidugi see, et naised osalesid kõikides neis lõbustustes täisriietuses ja pearättidega. Ja muidugi ei saa meile sobiv suvitamine toimuda suvel, mil seal on üle 40 kraadi sooja.
See äsjamainitud sulnidus Qeshmi saarel seisnes küll ka rannarõõmudes, aga peamiselt siiski merevaatega pagaritöökoja teisel korrusel toimunud pikkades saksakeelsetes vestlustes. Paarkümmend aastat Saksamaal elanud insener oskas anda ammendava ülevaate Pärsiast, islamist ja poliitikast, aga õhtu edenedes muutus ta alati filosoofilisemaks.
«Tead, Toivo,» julgustas ta mind enne mu lahkumist saarelt, «sinu elus oli aasta, mil sa ei osanud ühtki keelt, sa ei suutnud käia, sul polnud isegi hambaid, et süüa. Ometigi sa said hakkama – sest sind aidati! Miks sa arvad, et sind homme ei aidata?»
Selle teadmisega jätkasingi oma teekonda lõunarannikult Kaspia poole. Turisti tõesti hätta ei jäeta. Isegi bussijuhid muretsesid, et ma õiges peatuses maha saaksin, aga üks viis mind lausa oma koju magama, sest mis ma südaööl miljonilinnas Ahwāzis ikka ekslen. Tänu temale ööbisin Susas, kus oli lõvikoobas, kuhu Taaniel heideti, ning kus on Taanieli haud ja kuningas Dareiose (Piiblis Daarjavesi) loss.
Abivalmidust oli väga palju – taksojuht tekitas oma sõidukis wifivõrgu, et saaksin oma telefonist meile saata, kohvikus õpetas lauanaaber, kuidas viiekümnesse mošeesse tasuta külastama pääseb jne. Tuleb muidugi tunnistada, et välisturiste kohtasin ülivähe, enamasti hiinlased, üks paar Saksamaalt ja teine Šveitsist. Reisimeestelt päritakse ikka, kust kandist inimesega on tegu. Kui vastad Estonia, siis noogutatakse pead, teame küll, Esloveenia. Aga leidus ka mees, kes küllalt täpselt oskas meie ajalugu kirjeldada.
Toivo Vilumaa
(Järgneb.)