Püha Vaim avab meie keele- ja meelepaelad

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.                                (Ap 2:1–4) 

Nelipüha on üks suurtest kirikupühadest – ristikiriku sünnipäev. See kirikupüha on Eestis ka riigipüha. Riigipühana peaks nelipüha ehk pisut laiemaltki tähistama kui ainult kogudustes. Kuid ilmselt oleks seda tänapäeval ehk liiga palju nõuda, et koolides ja ametiasutustes sellest pühast keegi väga palju kõneleks. Eesti kristlastel on siiski põhjust rõõmustada, et lisaks Eesti riigi sünnipäevale 24. veebruaril on ka Kristuse Kiriku sünnipäev sama väärikalt riigipühade loendisse kantud. 

Nelipüha traditsioonilisest piiblitekstist võime lugeda, kuidas taeva avanedes laskus Jumala Püha Vaim Jeesuse jüngrite ja kõigi teiste ruumis viibinud inimeste peale, avades kõigi keelepaelad kõnelema erinevaid keeli. Vaimu on võrreldud Piiblis ka tuulega. „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust“ (Jh 3:8), kõneleb Jeesus Nikodeemosele Püha Vaimu tööst. Võiks siis öelda, et nelipühal olid kõik taeva uksed-aknad valla ja seal valitses tõeline vaimutuuletõmbus. 

Püha Vaim ületas kõik takistused ja piirid ning muutis kogu Jumalasse uskujate väe – Kristuse Kiriku – üheks Jumala rahvaks. Kui Paabeli torni ehitamise aegu segas Jumal inimeste keeled, sest nad ihkasid ise omal jõul ja väel taevasse tõusta, siis nelipühal ühendas Jumala Vaim kõigi keeled üheks Jumala ülistuseks, sest inimeste asemel oli Jumala Poeg ise surnuist tõustes läinud taevasse. Enne taevasse tõusmist lubas Jeesus, et inimesed ei jää üksi.„Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti“ (Jh 14:16), ütleb ta oma jüngritele. Nelipühapäeval sai Jumala Püha Vaim elavaks vaimusillaks, uueks Jaakobi redeliks taeva ja maa, Looja ja inimeste vahel. 

Kristuse kirikul ei ole konkreetseid nähtavaid piire, kuna ta ulatub ajast igavikku, maalt taevasse ja taevast maale. Selles kirikus, nagu ka maailmas kõikjal, on vaid need piirid, mida inimene ise oma võimetusest armastada seab. Me püstitame ise takistusi, kehtestame reegleid, sõnastame käske, tõmbame piire ning ehitame aedu ja müüre. See on nii inimlik! Kuid meie eesmärk ei ole olla ainult inimlik ja sellega pidevalt vabandada oma tahtmatust või suutmatust teha rohkem. Meie eesmärk on olla Kristuse sarnased. Kristusele ei olnud omane piire luua, vabandusi esitada või uusi käske sõnastada. Jeesus kehtestas vaid ühe käsu – armastusekäsu. 

Millised on piirid tänases ühiskonnas, mille kadumist me ristirahvana ustavaks ja püsima jäämiseks vajame? Millised takistused peame kõrvaldama? Mõeldes ristirahva ja erinevate kirikute peale, tuleb tõdeda, et me toimetame edasi igaüks eraldi oma Paabeli torni ehitamisega. Igaüks meist, omas kirikus ja konfessioonis, omas erakonnas ja seltsingus soovib saada just omaehitatud torni abil taevasse. Näeme seda peagi sügisel, kui toimuvad omavalitsuste volikogude valimised. Lisaks oma erakonna ja kandidaadi eeliste esitlemisele hakatakse esit

ama teiste puudusi. Ei otsita seda, mis ühendab, vaid seda, mis eristab. Muidu kardetakse kaotada oma nägu. Tegelikult aga hoopis kardetakse kaotada oma valijaid. Oma hääli. Oma võimu ja privileege. Nõnda ei soovita otsida ühist keelt, vaid tahetaksegi rääkida erinevates keeltes. Ehitatakse oma Paabeli torni. Vastupidisel sellele ühendas nelipüha armastuse Vaim aga kõik keeled ja rahvad kiitma ja ülistama Jumalat ühel häälel nõnda, et möödakäijad küsisid: „Kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?“ (Ap 2:11) 

Suurtest asjadest kõneldakse tavaliselt nõnda, et sellest saavad kõik aru, sest sellised mõtted, sõnad ja kõned tulevad südamest. Südames on ka armastus. Südames on ka Jumal. Kõnet armastusest või Jumalast mõistetakse ka ilma samas kõnekeeles kõnelemata, sest Jumala Püha Vaim avab meie keele- ja meelepaelad. Nii, nagu ta seda tegi esimesel nelipühal – sellel erilisel päeval, mil sündis Kristuse kirik.

Soovin, et meie meeled ja süda oleks iga päev avatud Jumala Pühale Vaimule, nõnda et vaimutuuletõmbus puudutaks meid kõiki ja paneks kõnelema Jumala suuri asju!

Aamen. 

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop