Rabatud rõõmust!

Fl 4:4–7
Viimane advendipühapäev on käes. Täna süütasime neljanda küünla. Kõigil kolmel eelneval advendipühal oleme läbinud mingi teekonna iseeneses ja oleme nüüd ootuste harjal ning pühitseme seda koos. Kogu kirik. Me oleme oma ootusest teadlikud, see loob otsekui veel ühe tasandi, millele tõusta. Kõik, kes ootavad Issanda sündi, on kogunenud ajas avanenud uksele ja vaatavad ettepoole. Eriti läbematud tõusevad kikivarvule. Kas sa kuuled ta häält? Kas …
Ootusärevuses elas oma elu ka Maarja, Issanda ema. Mida ta ootas? Kindlasti ei osanud ta oma elult oodata seda, mida Gabriel talle kuulutas. Nõnda oleme meiegi lapseeas ja noorena üritanud vormida oma seletamatut igatsust ühte või teise vormi, esitada elule nõudmisi ning anda inimestele ja inglitele ettekirjutusi. Oleme tahtnud mateeriaks muuta oma igatsuse seletamatu sisu. Täiskasvanuks saades oleme selleks ehitanud maju, maanteid ja mitmesuguseid masinaid, kirjutanud noote ja kuuldavale toonud helisid, oleme murdnud sisse lahtistest ja kinnistest ustest. Aga see, mida oleme püüdnud, on kas pudenenud peost või siis täiesti ettearvamatul kombel kinni püüdnud, tabanud meid endid. Ja siis on kõik hoopis teisiti. Teisiti, kui oleme oodanud.
Evangeeliumist loeme: «Kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi oli Naatsaret, neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja. Tema juurde tulles ütles Gab­riel: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» (Lk 1:26–28) Maarja oli vapustatud ega mõistnud, mida see tähendab. Ta ei osanud arvatagi, et tema palveid oli kuuldud, et tema ootus oli vastatud. Sest seda polnud ta ju omateada palunud, seda polnud ta ju oodanud. Liiatigi polnud selge, mis on SEE, mida SEE endaga kaasa toob, mis toimub SELLEGA ja mida see kõik tähendab Naatsareti neiu tarvis. Maailmaajaloost Maarja sel hetkel ilmselt ei mõelnud. Ristisõdadest, apostlitest, paavstiriigist ja Pelgulinna kirikust samuti mitte. Ingel pidi noorele neiule üle selgitama. Ta ütles: «Ära karda, Maarja …» (Lk 1:30–38). Mida paremat oleks saanud keegi selles olukorras öelda. Ole siis ingel või inimene. «Ära karda!»
Ma ei tea, kas ja kuidas oli Maarja enesele kujutlenud oma elu eesmärki, oma elu mõtet. Kindlasti mitte sellisena. Enamik inimesi ei kujutle unistustes oma elu sellisena, nagu see neid kohtab, kujundab ja iseend nendes elab. Samas on see ja just see meie ainus ja kordumatu elu, mida ei tohi niisama kaotada, tähelepanuta jätta, raisata. Ei tohi eitada kutsumist ja koormat, mille see kutsumine inimese peale paneb; ei tohi maha magada ingleid, kes meid kõnetavad suurtes ja väikestes asjades, kohtumistes ja külaskäikudes. Liiatigi on kõrkus oodata, et inglid ka meile kaks korda kõnet peavad või koguni dialoogi astuvad nagu Maarjaga. Aeg-ajalt seda küll juhtub, aga enamasti piirduvad nad märguandega. Ja siis peame astuma oma julge sammu tühjusesse. Nõnda sünnivad maailmad. Olgem selleks valmis.
Maarja ei protestinud ingliga. Ta ei keeldunud kandmast üle jõu käivat koormat, ta ei keeldunud kandmast Jumalat. Nõnda sai ta täis armu ja tõde, sai pühaks anumaks meie sakramendile, püha õhtusöömaaja karikaks. Sai lambiks meie igavesti põlevale ja end ohverdavale valgusele, sai altariks meie Jumala sõnale, sai uueks elavate emaks. Ta ütles vaid: vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle su sõna mööda. Selsamal hetkel graveeriti ta nimi taevasse ja minu südamesse. Sinna on kirjutatud veel midagi. Ja see on: «Ärge unustage ema, siis ei unusta ka Poeg teid.»
Kas Maarja sai ingli seletustest aru? Kas Maar­ja mõistis, mida see tähendab tema jaoks, tema poja jaoks, sinu ja minu jaoks? Kas Maarja nägi ette maailma ajalugu, selle hiilgust ja viletsust? Vaevalt küll. Ta oli lihtsalt kuulekas. Kuulekas mitte oludele, mitte ajastu eelarvamustele, isegi mitte seadustele ja reeglitele, vaid sellele, kes on enam kui reeglid, enam kui seadused, enam kui eelarvamused ja kujutlused. Sellele, keda me ei oska ega tohigi kivisse raiuda ning kujuks muuta, sellele, kes kõneleb meie vaimus ja kes ise on vaim, elu alus ja eesmärk.
Maarja oli piisavalt oodanud. Nüüd tõusis ta lihtsalt usalduses oma ootuste uuele tasandile. Ta ei küsinud enam, kuidas mina või milleks mina. Ta lihtsalt tänas. Ja ta sai suureks oma alandlikkuses, oma tänus, oma rõõmus. See laul – Maarja kiituslaul –, mis Luuka poolt kirja panduna järgneb ingliga peetud dialoogile, see laul väljendab usaldust ja usutunnistust ning ootuses kogunenud pingete lahenemist. Laulgem ja tänagem koos Maarjaga. Ja palvetagem ühe teise vana palve sõnadega: «Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on Sinuga. Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili Jee­sus.» Pea ta sünnib. Palu siis meie eest nüüd ja meie surmatunnil.
Aamen.

 

 

 

 

Avo Üprus,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja