Raha ei kasva puu otsas

Raha ei ole kunagi palju, raha on alati vähe. Enamjaolt sõltub määratlus sellest, kui suur vajadus raha järele antud ajahetkel on. Õnneks on vajaduse kujuteldav kogum aritmeetiliselt väljendatav suurus, mida lihtsa lahutamistehtega saab lõputult piirata ning sellise sunniviisilise tegevuse tagajärjeks võib kujuneda rahavajadusest sõltuvuses olevate institutsioonide väljasuremine.
Riik on oma mured tugevama õigusega ajalooliselt väljakujunenud kombel lahendanud. Toimiv üldriiklik maksusüsteem tagab riigikassa täitumise ja kõikide, nii jumalasse uskujate kui paganate esmavajaduste rahuldamise ning riigiaparaadi ülalpidamise. Nurisetakse küll, et raha on vähe, aga elu läheb rõõmsameelselt paremuse poole edasi ja erilisi kõhklusi, kelle poolt järgmistel valimistel peaks hääletama, ei tundu olevat.
Tegelikult on nii, et hääleta sa kelle poolt tahes, kirik ei ole riigi rahajagamisel teretulnud ning enamjaolt tuleb meil tulevikus oma jõududega hakkama saada. Truud sõbrad ja partnerid, kes taasiseseisvunuid mitu aastakümmet tublisti aidanud, on lõpuks jõudnud arusaamisele, et see ei saa igavesti kesta, endil kitsikus majas ja eelarved miinustes.
Kirikus on ka oma maksusüsteem ja toimib riigi omast sugugi mitte kehvemini, kuid sellele vaatamata on maksutulu osakaal nii kirikus tervikuna kui konsistooriumi eelarves alla veerandi. Tänastest (ka homsetest!) maksutuludest ära elada ei ole võimalik. Maksutulude suurendamise võimalused on reaalselt ammendunud, sest maksumaksjate arv kirikus tervikuna on viimasel kümnel aastal kindlalt vähenemise suunas liikunud.
Mida teha, kust saada lisaraha? Nõukogude ajal armastati ütelda, et dollarid on rohelised küll, aga puu otsas nad ei kasva. Ei pea olema prohvet, et näha kaht põhilist võimalust. Esiteks tuleb tekitada uusi tuluallikaid, teiseks tuleb optimeerida igapäevakulutusi. Uute tuluallikate tekitamise all mõtlen eeskätt kirikule kuuluvate varade kasutuselevõttu ja arendamist. Ma ei näe siin alternatiive. Kiriku pakutavad tasulised teenused on traditsioonilised ning nendelt laekuva tulu suurenemine on otseses sõltuvuses liikmeskonnast. Tootmistegevuse arendamine kiriku tiiva all on määratud läbikukkumisele. Vajadusel tuleb minna tsentraliseerimise teed, majanduslikult liita kogudusi või konsolideerida arendusteks vahendeid, et hilisemalt oleks võimalik sellest saadavat kasu vähesel määral jagada ka panustanute vahel.
Kulude optimeerimine võib lugejale tunduda esialgu naljanumbrina, sest need on niigi minimeeritud. Mõtlen optimeerimist sellest vaatevinklist, et kirik oma koguduste ja allasutustega on paljude teenuste osutajate jaoks ikkagi suurklient. Nimetan siin elektrienergia tarbimist, sideteenust, IT-teenuseid ja haldamist, mõnede toodete soetamist jne. Suurkliendi staatus toob kaasa märkimisväärsed hinnasoodustused ning selle ärakasutamine tekitab lisaraha.
Esimene samm selles suunas on astutud. Meie kiriku kogudused ja allasutused (tervikuna ligikaudu kakssada eri nimetust) on elektrienergia tarbimiselt suurkliendi staatuses ning avatud turu müügipakkumised on teinud Eesti Energia ja Latenergo Eesti. Olen kindel, et saame 1. jaanuarist 2013 osta elektrienergiat oluliselt alla vabaturu hinna. Konkreetsed raamlepingu tingimused ja hinnad on praegu veel konfidentsiaalsed, kuid lähiajal tehakse need teatavaks kõikidele asjaosalistele. Samaaegselt uurime võimalusi, kuidas rakendada suurkliendi staatust side- ja IT-teenuste valdkonnas. Loodame need teatavaks teha veel sellel aastal.
Kuulen hääli, et on veel kolmas võimalus: müüme vara. Selles suhtes kipuvad minu kõrvad kurdiks jääma. Üks kord on selline parandamatu viga tehtud ja hulk hinnalist tagastatud vara maha müüdud ning laekunud raha ebaotstarbekalt ära kulutatud. Lihtne aritmeetika tõendab, et kergekäeliselt müüdud vara kordategemine laenurahaga oleks nüüdseks unustatud: võlad pankadele makstud ning vähemalt viis viimast aastat laekunud täismahus tulu kirikukassasse sel määral, et konsistoorium oleks ülal peetud ja töötajad saaksid oma tööpanusele väärilist palka, et kiriku olulisimad allasutused saaksid normaalselt majandada ja keskkassa saaks välja maksta põhjendatud palgatoetused.
Vana Testamendi Õpetussõnades 17:16 on kirjas: «Mis kasu on rahast albi käes, kui tal ei ole soovi omandada tarkust?» Olgu see meile õpetuseks.

 
Mati Maanas,
assessor