Rahu ja rõõmu aluseks on palveosadus Jumalaga

Jeesus ütles: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik! Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult. Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.» Ta jüngrid ütlesid: «Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit jumala juurest.» Jeesus vastas neile: «Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.»       
Jh 16:23b–33

Mõne aasta vanune väikelaps õpib maailma tundma ja kogema palvete läbi, mida ta lakkamatult esitab oma vanematele: ma tahan juua, anna mulle paberit, aita mind tooli peale, kas ma tohin redeliga puu otsa ronida. Ja kui ta soove kohe ei täideta, esitab ta need üürikese aja järel taas. Suhtlemine ja selle läbi tegevuse leidmine on lapse elu loomulik osa, milleta ta ei kasva ega arene, ja vahele jätta seda eluetappi ei saa. Juba mõne aja järel on samast lapsest saanud isik, kes tahab ja suudab ise hakkama saada ning mõnikord unustab sootuks, et on olnud aeg, kus tihe suhtlemine vanematega määras elus kõik. Ise hakkamasaamine on osa täiskasvanuna elamisest, nii me tavaliselt mõtleme.
Jeesus annab jüngritele tänases sõnas juhiseid eluks, Issand ise teab, et need on Tema lahkumissõnad. Tema aeg maailmas on lõppemas. Jüngrid vajavad kinnitamist ja elus olulise kinnistamist: paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik… olge julged, mina olen maailma ära võitnud! Üürikese aja järel ilmneb, et selle maailma vägevad kõrvaldavad Jeesuse, Tema õpetuse sisu ja selle avarus avaneb aegamisi, aga kindlalt. Just siis, kui Issand ise enam ihulikult jüngrite kõrval ei ole, selgub Jeesuse tõeline osa ja tähendus. Ja see on sama kindel ka paar tuhat aastat hiljem, aeg ja ruum ei piira Jumala ilmutust.
Ülestõusmis- ja nelipühade vahelisel ajal mõtleme inimese elu erinevatele võimalustele ja viisidele, mille abil kinnitada südame osadust Jumalaga – ülistage, laulge, paluge… Palve ja palvetamise üle on palju arutletud ja lugematul hulgal raamatuid kirjutatud. Jeesuse öeldule inimlikud targutused palju ei lisa. Palve üle ei pea me arutlema, kristlaseks olemisel on määravaks palvetamine kui elu loomulik osa. On küll hea ja vajalik, et keegi juhatab meid palvetama või me ise julgustame neid, kes sel teel esimesi samme astuvad. Jumala armastuse suurust ei ole võimalik taibata teisiti, kui sellest isikliku elukogemuse läbi osa saades. Jumalalt ellu õnnistust paludes ja seda vaikselt vastu võttes. Jumalakogemus on alati palvekogemus, palve avab südame  ja teeb seda nõnda, et Jumal kõneleb ka minule. Mitte mina ei esita Talle oma soove, vaid ma suudan Jumala tahtmise oma elus vastu võtta. Selline südame hingamine annab elusse rõõmu ja rahu, selle, millest Jeesus kõneleb. See ei pea olema kaugem eesmärk ja igatsus, vaid elu tegelikkus. Tõelise rahu ja rõõmu aluseks on palveosadus Jumalaga.
 Maailmas on teil ahastust, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud! Vahel me võime imestada, kui tühiste asjade pärast maailmas vaeva nähakse, kurvastada, kuidas kaduvate väärtuste pärast aega ja jõudu raisatakse ja heituda sellest, kui sageli me ise oma elus upume tühja-tähja sisse ega mäleta, mis vägi see on, mis maailma ära võidab!
Olen tänulik oma vanavanematele, kes õpetasid mind palvetama ja oma eeskujuga juhatasid igat sammu elus kandma taevase Isa ette. Ja mõnikord tunnen kahetsusega, et väikese tüdrukuna siiras õhtupalves päevale tagasi vaadates tundsin tõsist vajadust Jumala hoidmise järele, täiskasvanu tähtsad tegemised väsitavad sedavõrd, et enne uinumist jõuan tõdeda –  eks Jumal hoiab mind, ajan ju Tema asja! Uueks päevakski hulk tähtsaid tegemisi varuks! Minu tegemised on Jumala tegemised ainult siis, kui olen Isaga ühenduses.
Aja jooksul on tulnud kogemus: kui näen elu varjulisena, kui hinges pitsitab, olen jätnud palvetamise hooletusse, just siira ja avatud südame kõne Isaga. Siis, kui püüan maailma näha läbi isemeelse inimese silmade, muutun nõutuks ja jõuetuks ega leia enam väljapääsu maailma segadusest. Sest mu elus on olemas kogemus tõelisest rahust ja rõõmust. Ja tänu Jumalale ka teadmine sellest, mis juhib ja hoiab selles rahus. Ainus viis püsida Jumalas on palvetada.
Vähe on sellest, et me palume ise, palume oma ja lähedaste eest ja vahel ka teiste eest. Me vajame eestpalveid, kedagi, kes meie eest palub. Eestpalve läbi oleme avatud mitte ainult Jumalale, vaid ka ligimesele ja tema vajadustele.   
Maailmas nähakse palju vaeva ja pingutatakse, et ületada takistusi ja kõrvaldada puudust. Meie, kristlaste, käes on vahend, mis ei nõua midagi erilist, aga saadab korda kõik – palume endi, oma perede, kiriku, maa ja rahva, kõige pärast, Jeesuse nimel. Aamen.

Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja