Reekviem Kuusalu pastoraadile 2. osa

2.
Kirikumõisa saunas elas siis juba Sammelselgade pere. Sauna seal enam polnud, küll aga kitsuke, kuid hubane elamine. Sama katuse alla mahtus isegi garaaž, kus alailma midagi põnevat meisterdati.
Kirikumõisa laudad olid mu varases lapsepõlves veel alles. Meie pere pidas seal lambaid ja kanu. Mäletan isegi ringi kalpsavaid küülikuid ning sulus röhkivat siga. Peagi tuli aga Wirtschaft koomale tõmmata ning lauda aset hakkas täitma osa tõllakuurist, mis täitis ka puukuuri funktsiooni. Elamisaita oli sisse seatud garaaž vanale Moskvitšile ning saun. Puuhoov oli tolleks ajaks ka maatasa lagunenud. Vaid vana jääkelder oli siis veel katuse all ning kohalik tarbijate kooperatiiv kasutas seda oma juurikate hoidmiseks.
Ka kirikumõisa tallid pastoraadi sissesõidutee ääres olid muudetud kooperatiivi ladudeks. Päev läbi sõelusid veoautod selle ees ning kastivirnad ja tühjad heeringatünnid ümbritsesid hoonet igast küljest. See oli ka kõige enam pilku häiriv komponent tollases muidu maalilisena säilinud kirikumõisa miljöös.

Vana maja ilu
Äsja tuleroaks langenud pastoraat ehitati 18. saj lõpus. Olen kuulnud räägitavat, et selle asemel oli seisnud kunagi vana puidust pastoraat, mis maha põles. Kas see on ajalooline fakt või rahvajutt? Niipalju aga on selles pärimuses kindlasti tõepärast, et Kuusalu kogudus ja Laurentsiuse kirik olid olemas mitu sajandit enne praegu hävinud hoonet ning eks enne seda pidi vaimulik ka ju kuskil elama. Ilmselt ikka pastoraadis, mis võis üsna samas kohas asuda, kus see viimased paarsada aastat seisis. Seda lubab oletada kogu ülejäänud hoonestuse paigutus ning kirikumõisa südames säilinud ajalooline krundijaotuski.
Vanad kiviaiad piiravad pastoraati ja kirikut ümbritsevat territooriumi ning jagavad selle paari hektari suuruse ala kirikupargiks, pastoraadi rohuaiaks ja majapidamismaaks. Säilinud on ka mälestus vana pastoraadi paraadtrepi ees olnud omapärasest ovaalsest ringaiast, mis ilmestas häärberit peatänava poolsest küljest.
Seal kasvasid kunagi päris haruldased puud. Kreeka pähklipuu ja paar nulgu olid veel räsituna alles minu lapsepõlveski. Paradiisiõunapuu, mis igal sügisel hulganisti pisikesi õunu kandis, oli laste lemmik. Need õunad muutusid päris söögikõlblikuks alles pärast esimest külma. Ja kui neist mõni veel talveks puu otsa pidama oli jäänud, meeldis kirikutiigi jääl uisutamas käies neid sealt vahepalaks võtta. Maitses paremini kui ükski jäätis.
Piirdeaed pehkis, kunagisse tallihoonesse paigutatud laohoonet külastavad veokid sõitsid aiapostid puruks ning nõukogulik hoolimatus tallas segi ringaia lillepeenrad. Paljud haruldased puud jäid kiduma ja hävisid. Kuigi igal aastal sai hulga aiaposte uuendatud ja aialatte kohendatud, oli hoolimatuse pealetungiga võitlemine selles pargiosas üsna lootusetu ettevõtmine.

Tuli kirikutorni räästas
Tuli on proovinud võtta ka Kuusalu kirikut. 1950ndate lõpus süttis pikselöögist kiriku torn. Kohale tõtanud Kuusalu pritsimeestel polnud GAZ 51 baasil ehitatud pritsiautol nii võimast pumpa, et kustutusvesi oleks ulatunud üles torni. Prooviti küll, aga voolikud lõhkesid ja pump läks rivist välja. Loksalt võimsal ZIS-tüüpi pritsimasinal kohale jõudnud sõjaväestatud tuletõrjeüksus aga teatas, et nende ülesanne on kaitsta naabruses olevaid hooneid, aga kiriku kustutamiseks pole neile käsku antud.
Siis kargas kohalikel vabatahtlikel pritsimeestel hing täis. Kolm meest lasid end veega märjaks kasta, varustasid end kirveste, saagide ja kokku otsitud vahtkustutitega ning ronisid üles torni. Põlevad katuseroovid saeti veel tervest katusest välja ning visati alla. Kustutitega summutati tornis sees levima hakanud tuli. Õnneks hakkas ka paduvihma sadama ning see aitas meeste jõupingutustele tublisti kaasa. Jumal lasi pühal Laurentsiusel, tule eest kaitsjal, kaitsta oma kirikut.
1960. a sai kogudus alustada kiriku ulatusliku remondiga, mille käigus taastati ka tornikiivrisse sellest põlengust jäänud tühimikud. Siis paigaldati torni ka piksekaitse. Kui aga hulk aastaid tagasi viimati Kuusalu kiriku tornis käisin, oli endiselt näha pikselöögist trepi käsipuudele süvistunud jälg.

Lapsepõlvekodu
Järgnevalt tahan lugeja ette laotada mõned elavad mälupildid oma hävinud sünnikodust.
Kuusalu vana pastoraat oli kümme aastat mu lapsepõlvekodu. Mulle ideaalmaastik. Õed ja vennad mäletavad seda maja ehk pisut teisiti. Mind ei puudutanud siis veel elu argised toimetused nii otseselt. Aga nemad olid piisavalt suured ja pidid selles suures majas elamise mõnu ja valu täiel määral kaasa elama.
Kohati meetripaksuste kivimüüridega vana maja oli ka suvel jahe. Talvel võis hommikuks köögis veeämbril jääkoorik peal olla.
(Järgneb.)
Mart Salumäe