Rist on tervenemise ja lunastuse sümbol

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.            Fl 2:5–11

Seda, mis maailmas toimub, mõistame me üsna häguselt, kuid loodame, et kõigel, mis Jumal on igavikust määranud, on oma eesmärk. Kõigel kõigega on seos, ütleb luuletaja. See võimaldab meil hoiduda meeleheitest, kui asjad lähevad hoopis teisiti, kui oleme soovinud. 

Jeesust oodati Jeruusalemma väravas nagu kuningat. Lõppude lõpuks on tulnud keegi, kes oskab õigesti valitseda, kelle pilgu alt ei jää välja vaesed ja viletsad, rõhutud ja pilgatud. Kõik saavad kätte oma hea osa ja rohkemgi veel. 

Ei saa salata, et nii mõnigi kord tundub elu rännuna läbi pisarate oru. Mõelgem hetkel kasvõi Ukraina sõja peale. Püüame inimestena küll uskuda, et kõigile hirmsatele asjadele tuleb kunagi lõpp, aga süda võib nii täituda selle maailma pimedusest, et igapäevaelu jaoks jääb taolisest troostist väheks. Selleks, et kuidagimoodi siiski hinge jääda, asetab inimene oma eesmärgid endast täiesti väljapoole. Sõjad ja muud koledused sünnivad ikka sellepärast, et inimesed otsivad enda elu jaoks lahendusi üksnes ja eelkõige väljastpoolt. Sinna ei mahu kannatus ja rist. Sinna ei tohiks kuuluda alandus ja kannatuse äng. 

Anselm Grün on öelnud: „Rist tähendab ühelt poolt kõige tõsisemat haava, mis meid ohustab, surmahaava. Teisalt on see aga tervenemise ja lunastuse sümbol. Sellel, kes usub Kristusesse, kes on meie eest ristil ülendatud, on temas juba praegu igavene elu, mida isegi surm ei saa hävitada. Ristil ilmutab Jeesus end jumaliku arstina, kes võib ravida terveks kõik meie haavad, ka surmahaavad.“

Ei saa vaba olla üksnes väliselt. Hirmust või vihkamisest täidetud süda on vanglaks me rinnus. Sisemine vabadus on viimselt see, et inimene ei ripu millegi ega kellegi küljes liialt, kuid Jumala hingetõmbed temas viivad ta ühelt kohtumiselt teisele, et me kõik oleksime üks Kristuses.

Jeesuse surm oli täiuslik ohver. Üks varane Uue Testamendi tõlgendus ütleb, et Jeesuse surm oli lunaraha, väljaostmine, mis kurja jõud ära võitis. Võib ju väita, et see on kiriku vaga soov näha ilmalikus mõttes üsna poliitilise värvinguga kohtu- ja hukkamisloos erilist religioosset akti. Liiatigi veel tähenduslikku draamat kogu inimkonnale. Aga tõsi on ka see, et väljapaistvaid inimesi ja suurkujusid on vaenatud ja surmatud lugematul hulgal inimkonna ajaloos. See, mis toimus Jeesusega, on jäänud elavaks ja oluliseks sündmuseks miljonitele inimestele. 

Viimastel aastatel on saanud meie edukultus mitu tõsist lööki. Katk ja sõda on ühtviisi rängad ja elukorraldust muutvad. Ei olegi imestada, et inimene peab äkki küsima, kas kiirele edule ja sekundite võidujooksule orienteeritud elu on ikka see tõeline elu. Kas me saame ainult ajutist ja mööduvat silmas pidades küpseteks inimesteks. Aga küpsus eeldab igal juhul selguse saamist elu ja surma müsteeriumi suhtes. Küpsus eeldab mitte ainult võitudele suunatust, vaid ka kannatuse ja valu vastuvõtmist elu juurde kuuluvatena.

Meie elu on pidev otsustamise protsess. Me peame otsustama hea ja halva, õige ja vale, selge ja hämara üle. Seda nii meie suhetes maailmaga kui ka meie endi sees. Me teame, et täiesti see meil ei õnnestu. Me ei saa neid vastandeid jäävalt lahutada. Kaks poolt kuuluvad kokku. Ja ikkagi on vaja jälle uuesti lahutada ja kokku liita. On vaja otsustada ja teha oma südametunnistusega kooskõlas olevaid tegusid, et me ei kaotaks silmist oma elueesmärki. Selleks, et palmioksad meie käes oleksid igal hommikul päeva tervitamas ja meie rõõmustaksime sellest, et Jeesus ei ole kellegi parteisõdur ja suur juht, vaid tõeline elu ise. 

Inimene, kes on Jumala loodu, kuulub Jumalale. Ükski maine autoriteet ei suuda siin midagi muuta. Nii vaimulik kui ilmalik autoriteet ei oma inimest. Keegi ei saa toetuda üksnes oma sünniõigusele, et taotleda selle läbi „ teretusi turgudel ja esimese kohti sünagoogis. „Sõna tõelises mõttes oli Jeesus kuulekas üksnes Jumalale ja omaenda kutsumusele. Paulus näebki oma kirjas filiplastele Jeesuse elu kuulekuse aktina: „… kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“.

 

 

 

 

Urmas Nagel, 

Räpina koguduse õpetaja