Rõõmustage, sest meile on antud elu Issandas

Inimese elus on tihti mitmesuguseid aegu.
Kui ta on noor ja elujõus arenev, siis ta mõtleb oma tulevikule. Ta püüab seada
endale plaane ja unistusi ja neid võimalikult kiiresti realiseerida. Eks siingi
sõltu palju võimetest ja mõnigi kord õnnest, kas see täitub, nagu soovitud, või
mitte. Aga kui tal nii ei lähegi, leiab ta ikka jõudu üles tõusta ja edasi
minna. Ja ikka nii, kuni tervis ja võimalused seda lubavad.

Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie
väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see
silmapilkne kerge viletsus saavutab meile suure ja rohke igavese au, meile, kes
me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on
ajalikud, nähtamatud aga igavesed.

2Kr 4:16–18

Inimese elus on tihti mitmesuguseid aegu.
Kui ta on noor ja elujõus arenev, siis ta mõtleb oma tulevikule. Ta püüab seada
endale plaane ja unistusi ja neid võimalikult kiiresti realiseerida. Eks siingi
sõltu palju võimetest ja mõnigi kord õnnest, kas see täitub, nagu soovitud, või
mitte. Aga kui tal nii ei lähegi, leiab ta ikka jõudu üles tõusta ja edasi
minna. Ja ikka nii, kuni tervis ja võimalused seda lubavad.

Kuid ühel päeval endalegi üllatuseks saame
vanaks ega tunne enam nii, nagu oli olnud varem. Tervis, jõud ja mälu pole enam
samad. Asju, mida olime harjunud tegema muuseas, vajavad teistsugust hoolt ja
ettevalmistust. See, mis oli enne iseenesestmõistetav, on nüüd töö ja vaev. Kas
siis kõik kaob, võiksime küsida endilt. Ei kaugeltki. Paljugi on  sellist, mida saame kogeda just neis
aastates.

Me elame «edukuseajastul», kus ühiskonna
ülesanne oleks nagu inimestest välja pigistada viimased võimed ja elumahlad
ning kui teda vaja ei ole, heita kui mittetarvilik kõrvale. Kõlab loosung: ikka
rohkem, ikka rikkamaks, ikka ilusamaks. Ja tarbida, tarbida, tarbida – et raha
liiguks. Ning kui raha ei ole, võtta laenu, et orav rattas võiks alustada uut
tiiru. Aga kui ühel hetkel enam ei jõua või ei taha ehk ei oska enam.

Õnneks ei koosne maailm ainult asjadest.
Ristiinimestena võime kogeda hoopis muud, mis meid sellest maailmast läbi viib.
See on meie usk ülestõusnud Issandasse. Mida enam me seda kogeme, seda rohkem
ja rohkem see kangastub meie sees. Kinnitus Tema sõnasse, mis aitab meid käia
läbi nii tormidest, valudest kui ka nõrkustest. Lootus ja usk, mis saab meile
kord kallimaks kullast. Osata kanda ja kannatada ning kindel olla, et Tema just
kandis ka meie valud ja kannatused.

Jeesus palus oma palves Isa ees, et meiegi
oleks kord seal, kus Tema on. Selles kojas, kus on palju eluasemeid. Ja seda
ilma laenuta, liisinguta, euroremondita. Selleks ei nõutagi meilt palju, avada
vaid silmad ja vaadata enda sisse ning tunda, et oleme vabad selle maailma
hädadest ja toimetustest. Kuigi jäädes siia, kuni aega antakse. Kuigi
võideldes, kuni kord võidame.

Kui vaatame apostli elu, siis näeme Pauluse
võitlusi haigustes, tagakiusamistes, vangistuses. Aga ta ei loidu, nagu ta
ütleb ka meile, vaid püüab ikka edasi kuulutada, sest on jõudnud endas kindlale
veendumusele, et see, mida teeb, on ainuõige. Ta on oma Issandas nii kindel, et
tema raskustel ja hädadel siin ei ole enam erilist väärtust. Ta kannatab küll
nende all, kuid seda teadmises, et need kord lõppevad. Paulus on valmis ka
surema, sest ta teab, et Kristus on ta elu.

See toob meid taas ülestõusnud Issanda
juurde, kes õpetab evangeeliumi kaudu oma elu eeskujuks tuues meid elama. Küll
keiser saab, mis tema kohus, peaasi, et me Jumalat ei unustaks. Tema pole meid
unustanud, vaid annab meile kord igavese ja suure au. Sellist au, mida
siinpoolsuses küll taga aetakse, kuid mis tegelikult kaduv on, me ei vaja. Vaid
seda, mis on saavutatud läbi risti ja Tema tunnistuse.

Juubeldage ja hõisake Issandale, sest Ta on
ülestõusmise läbi meilegi elu kinkinud oma lasteks valimise läbi.

Aamen.

Valdo Reimann,

Jõgeva koguduse õpetaja